Jaapani aedu on võrreldud luuletusega – nii täiuslikud on nad oma metafoorilise keele ja filosoofilise mõtestatuse poolest. Jaapani ja euroopa aed mitte ainult ei erine teineteisest, vaid nad on oma põhimõtte poolest isegi vastandlikud. Kui euroopa aed on inimese tahtele allutatud ja tema soovi järgi ümberkujundatud st. ilustatud loodus, siis jaapanlane on veendunud, et looduses on kõik olemas – ilu, arukus ja hingestatus. See on ainult vaja avastada, näha ja mõista, mitte muuta ja ümber teha, vaid ainult nähtavale tuua. Aed on vahelüli inimese ja looduse vahel. Seega on jaapani aiakunst tihedalt seotud inimese filosoofilise ja esteetilise suhtumisega loodusesse.
Aastasadu on Jaapanis inimest kujutatud kui üht osa loodusest, kes elab selle sees, mitte ei valitse seda. Seega on loodusseadused olnud inimesele sama kohustuslikud ja pühad kui moraaliseadused. Sellepärast ei saanud seal tulla kunagi kõne alla looduse alistamine, vaid vastupidi, püüd harnoonia poole loodusega.
Mitte ainult armastus looduse vastu, vaid eriline, pidev looduse imetlemine on osa jaapanlase rahvuslikust iseloomust. Arvatavasti tuleneb see jaapanlaste iidsest shintō usundist, mis jumalikustas kogu looduse. Suhtumine looduse objekti kui endaga samaväärsesse vestluspartnerisse on kogu jaapani kunsti, sealhulgas ka aiakujunduskunsti aluseks.
Jaapani aiakunsti omapära mõistmiseks on vaja tutvuda selle ajalooga.
Aiakujunduskunsti ajaloost
1. Jaapani aia päritolu ja kujunemine
2. Zenbudistlik aiakujunduskunst
3. Teetseremoonia mõju aiakujunduskunstile
4. Traditsioonilise jaapani aia kujunemine