Edo (1603-1867.a) ajastu
Kyoto ümbruses haaravad enda alla suure maa-ala Katsura villa ja Shūgakuin. Nende juurde rajatud suured aiad koosnevad erinevatest osadest, mis eelnevatel ajalooetappidel esinesid omaette: nagu shinden-zukuri stiilis paleesid ümbritsevad avarate veekogudega aiad; zenbudistlike templite rikkaliku sümboolikaga kuivad aiad; teepaviljoni juures olevad aiad – roji. Nendes suurtes aedades (Katsura villa üldpindala on 66000 ruutmeetrit) on erinevad aiatüübid õnnestunud liita ühtseks tervikuks nii, et nad järgnevad üksteisele ja täiendavad vastastikku üldmuljet. Aiad on oskuslikult sulandatud ümbritsevasse loodusesse, mida aia mitmest kohast on võimalik imetleda. Hooned on siin ehitatud shoin-zukuri stiilis, neil on lükand välisseinad, mis võimaldavad ühendada sise- ja välisruumi.
Katsura villa aed on mõeldud vaatlemiseks jalutades mööda jalgradu, mis viivad peahoonest paviljonideni, koseni ja teiste huvitavate objektideni. Aed on suhteliselt tasane, ainult väikeste tõusude ja langustega. Jalgrada on loodud teemajakesse viiva raja põhimõttel, kord on see konarlik ja tähelepanu vajav, kord sile ja turvaline, võimaldades niiviisi liikumist aeglustada ja kiirendada. Aia kujundajal on sel viisil võimalik luua raja järsu pööramise või suure lameda kivi näol kohti, kus jalutaja jääb seisma, saab puhata ja suunata pilgu mõnele vaatamisväärsusele. Seega muutub teerada omamoodi teejuhiks, see mitte ainult ei juhi aias jalutajat, vaid omamoodi sunnib ka aeda vaatlema.
Katsura villa aia kujundamise idee kuulub prints Toshihitole, kelle jaoks see villa ka aastatel 1620-1625 ehitati. Aia autoriks peetakse Kobori Enshu`d (1579-1647), kes on kujundanud õige mitu suurepärast aeda ka mujale. Ehitustöid jätkati Kobori Seishuni juhtimisel aastatel 1642-1647, kuid siis juba prints Toshitada jaoks.
Peahoone moodustub mitmest üksteisega vabalt külgnevast osast, mis on ehitatud erineval ajal, kuid omavahel ühendatud koridoride ja terassidega. Eemaldades lükandseinu avaneb ruumidest üle veekogu aiale imekauneid vaateid, kusjuures on arvestatud selle tõsiasjaga, et aeda vaadeldakse istudes põrandal, mitte seistes või tugitoolis lameskledes.
Teine suur aed Kyoto kirde osasse kujundati keiser Gomitsuno suveresidentsi Shugakuin`i juurde aastatel 1656-1659. Aia muudab huvitavaks selle paiknemine kolmel tasapinnal, terassidel, kust avaneb vaade kaugetele mägedele.
Nimelt need aiad, eriti Katsura villa aed, on olnud eeskujuks kaasaegsetele aiakujundajatele Jaapanis ja ka mujal maailmas.
20. sajandil sisaldab mõiste "jaapani aed" hulk tunnuseid, mis väliselt eraldab teist tüüpi aedadest, need on: kivide ja kruusa kasutamine, samblad ja madalakasvulised taimed ja puud, aia väiksed mõõtmed, ebasümmeetriline kompositsioon jne.
Kivid, puud ja põõsad jaapani aias ei esinda ainult nähtavat loodust, vaid ka oma ajastu filosoofilist mõtlemist. Aia kompositsiooni aluseks on tõsine mõtisklus looduse üle. Väikses ja üksikus nähakse suure ja üldise peegeldust, makrokosmost. Jaapani aedu võiks võrrelda tuššimaaliga, kus aiakujunduskunstnik kasutab paberi asemel kiviklibu, kruusa või sammalt, ja tušši asemel kive, puid ja põõsaid.
Kunstnikud, kes kujundasid aedu, kasutasid mitme sajandi jooksul ühtesid ja samu materjale, järgisid samu kaanoneid, kuid nad elasid erineval kultuuri epohhil, kus valitses erinev elustiil ja kombed. 10.-12. sajandil oli ühiskonna keskmes keisrikoda ja aristokraatia, kelle paleede juurde kuulusid avarad aiad. Alates 12. sajandist kuulub aed tingimata ka zenbudistliku templi kompleksi, millega seoses muutub aia otstarve ja sisu. Alles hilisel keskajal hakati rajama aedu elamute vahetusse lähedusse, kuid selline aed on eelmisest jälle täiesti erinev.
Ka kaasajal on Jaapanis linna planeerimisel oluline osa aedadel ja parkidel. Isegi geomeetrilise kujuga kõrghoone kompleksis võib kohata stiilseid jaapani aedu.
Keskajal kujundasid aedu maalikunstnikud. Kaasajal tegelevad sellega arhitektid. Aiakujunduse kaanonid, millel oli varem sügav filosoofiline tähendus, ei ole enam esmatähtsad, kuid nende tundmine on siin eelduseks õige jaapani aia loomises. Kaasaegne jaapani aed, mille mõte ja otstarve on küll muutunud, säilitab ometi oma aastasadade jooksul väljakujunenud välisilme.