Nara (710-794.a) ja Heiani (794-1192.a) ajastu.
Jaapani asendist mandrist kaugetel saartel tingituna tekkis tihedam side muu maailmaga alles 3. sajandil. Varem valitsenud shintō usund e. shintoism jumalikustas kogu looduse. Sellesse kaugesse minevikku ulatub ka kivide ja kaljude kummardamine. Kuid isegi praegu on Jaapanis kive, kaljusid ja mägesid, mida austatakse nagu jumalaid.
Paljude rahvaste minevikust võib leida loodusjõudude kummardamist, kuid Jaapanis kujunenud shintō usund on budismiga võrdväärne tänapäevani. Igasugune looduse osa – kalju, vana puu, võimas kosk – võib olla jumal – kami. Nähtav ese mono võib omada salapärast võimu, hinge ke. Siit tuleneb mõiste mono-no-ke – asise maailma eseme saladuslik jõud. Shintō jumalatel kami'del ei ole kuju ega püsivat asupaika, nad on ainult tunnetatavad.
Pühad kaljud meres, mis kujutavad shinto jumalate Izanagi ja Izanami abielusidemeid.
Muistsel ajal kujundati looduskaunisse kohta kõrgendikule kami'de kohale kutsumiseks kividega ümbritsetud plats – iwasaka, või ümbritseti 4-nurgeline kruusaga kaetud väljak nööridega – shiki, kus paluti kevadel head viljasaaki ja sügisel toimusid lõikustänupüha tseremooniad. Looduse kummardamise paikadest on välja kasvanud idee kasutada aia kujundamisel kive ja kruusa.
Indias 6. sajandil enne Kristust tekkinud budistlik õpetus jõudis Hiina ja Korea kaudu Jaapani saartele alles 6. sajandil pKr. Sellal toodi sinna esimesed budistlikud suutrad – kirjutised Buddha õpetusest. Samal ajal võeti kasutusele hiina kirjamärgid – hieroglüüfid. Budism ei ole vaenulik teiste religioonide suhtes, selle tõttu hakkas see rahulikult levima shintoismi kõrval ja kohanema jaapani elulaadiga.
Vastupidiselt shintōle on budism ükskõikne ümbritseva looduse vastu, sest budistliku maailmavaate järgi on kõik siin maailmas illusoorne, näiline. Maailm võetakse vastu kui iga inimese isiklik tunnetus, mis on alati erinev. Kogu õpetus keskendub inimese isikule, tema päästmisele.
Tegelikult võtsid jaapanlased esialgu budismi vastu kui religiooni, veel mitmeks sajandiks jäi filosoofia teisejärguliseks.
Aiakunsti alguseks loetakse 6. sajandit, mil Jaapanisse saabusid esimesed aednikud Koreast, kes tutvustasid seal hiina aiakunsti põhimõtteid, mille aluseks oli taoistlik ja budistlik filosoofia. Esimese teadaoleva aia kujundas keisrinna Suiko valitsemise ajal, 612. aastal, keisrikoja juurde korealane Roji-no Takumi. Aed ei ole säilinud, kuid kirjalike ürikute järgi asus see keisripalee lõunaküljel, selle olulisim osa oli tiik ja selle keskel asuv väike mägi, mis sümboliseeris budistlikust mütoloogiast tuntud Sumeru mäge.
Budismi levikuga algas kiire templite ehitus, mille juures kunstnikena tegutsesid esialgu hiina ja korea kunstnikud.
8. sajandi alguses hakati Hiina pealinna Chan-yani eeskujul ehitama Jaapani esimest pealinna Narat. Linn oli orienteeritud sirgete tänavatega põhja lõuna, ja ida lääne suunas. Keirikoda asus põhjas. Selline linna plaan kujutas enesest mandala't – kõiksuse diagrammi.
9.-10. sajandil Jaapanis levinud budismi nimetatakse esoteeriliseks – salajaseks. Selle õpetuse järgi on olemas lääne paradiis, puhas maa, imekaunite aedadega, kus tiikides kasvavad lootosed ja kuhu pärast surma lähevad need, kes usuvad Buddha Amida halastusse. Palve selleks oli väga lihtne: "Namu Amida Butsu!" – halasta, Buddha Amida!
Jaapani esimene pealinn Nara oli loodud väga range plaani järgi, kuid hoonestuse juures oli ka aial oma osa. Nagu räägivad kirjalikud ürikud loodi esimesed aiad Naras Hiina eeskujul.
Hiinas ulatub aedade rajamise algua sajandeisse enne Kristust. Aiad kujutasid paradiisliku ilu, mis pidi aitama inimesel tungida olemise saladusse ja saavutada surematus. Hiinas ei kuulunud aiad ainult keisrikoja ja ülikute paleede juurde, vaid ka jõukate linnakodanike elamute kompleksi. Aedu loodi nagu maalikunsti san-sui (mäed-veed) þanri järgi, milles väljendati kosmogoonilist yin-yang printsiipi. Aiakunstniku kohus oli mõista looduses toimuva varjatud mõtet ja seda aia kaudu väljendada. Puude ja taimede valikul jälgiti sümboolikat, näiteks sümboliseeris mänd pikka iga, lootos hingelist puhtust, pambus mehisest ja vastupidavust. Oluline oli ka aastaaegade ilmekas väljendamine. Aed võis olla väike või suur, aga ta oli mõeldud ka igapäevaseks kasutamiseks, vestluseks ja külaliste vastuvõtmiseks. Hiina aedu kirjeldas juba kuulus maadeuurija Marco Polo, kes külastas Hiinat 13. sajandil. Aedade kujundamise kohta on säilinud palju kirjalikke ürikuid, kuid tolle ajastu aedu Hiinas säilinud ei ole.
Samasuguseid aedu nagu Hiinas hakati rajama ka Narasse.
Kuigi Naras ehitati palju suuri budistlikke templeid, ümbritses neid loodus oma loomulikul kujul. Sinna juurde rajati vaid teid ja tseremooniaväljakuid.
8. sajandi lõpul hakati Jaapanis ehitama uut pealinna Heian, praegune Kyoto. Linna plaan sarnanes Nara plaanile, kuid oli siiski märksa vabam.
Tolle ajastu ehitusstiilist, mida nimetati shinden-zukuri (shin – keisrile kuuluv, den – palee, zukuri – stiil), saab ettekujutuse 18. sajandil rekonstrueeritud keisri residentsi Kyoto Gosho järgi, mille koosseisu kuulub ka tseremooniaväljak ja aed. 794. aastal ehitati see kompleks keisri villaks, kuid alates 1331.aastast kuni 1863.aastani oli see keisri ametlik residents, kus asusid järgemööda 28 Jaapani keisrit. Legendi järgi pärineb Jaapani keiser päikesejumalannast Amaterasu`st ja on shintō kõrgeim vaimulik.
Kyoto Gosho kompleks on ristküliku kujuline ja ümbritsetud müüriga . Kesksel kohal asuva troonisaali – shi-shindeni ees, lõunaküljel, on avar valge kruusaga kaetud tseremooniaväljak , mis on rehitsetud triibuliseks spetsiaalsete rehadega. Väljak on ümritsetud kolmest küljest galeriidega. Hoone esikülje vasemal tiival kasvab mandariinipuu ja paremal mägikirss – sakura.
Residentsi idapoolses osas asub suur aed, mille keskmes on avar kunstlik tiik . Tiigis on mitu saarekest ja suurt kivi, põhja suunas voolab välja kääruline oja, mille ääres asub jahe hall, suurepärase ventilatsiooniga hoone, kus keiser armastas veeta Kyoto kuuma suve õhtuid. Keisri residentsis on selgesti näha kaks erinevat aiaarhitektuuri ideed: esiteks, shintō usundiga tihedalt seostuv tseremooniaväljak ja teiseks, imeilus suur aed, kus keiser ja õukond puhkas, pidutses ja nautis aastaaegade vahelduvat ilu. Keisri residentsi järgi joondusid ka aristokraadid. Nende paleed ja aiad olid küll märksa väiksemad ja tagasihoidlikumad, kuid rangelt samade reeglite järgi rajatud.
Heiani ajastu aedade kirjeldusi ja õpetusi nende rajamiseks võib leida Fujiwara Yoshitsune (1160-1206) kirjarullides "Sakutei-ki". Need aiad olid enamasti vaadeldavad majast, galeriilt või siis paadiga tiigil sõites, st. ühest küljest nagu teatrilava.
Heiani ajastu aristokraate iseloomustab nende igatsus elamuste järele, looduse ja asjade ilu nautimine. Kuid see imetlus ei olnud rõõmus vaid nukker, sest budistliku filosoofia järgi on maailm vaid illusoorne, ilu on nagu elugi üürike, kaob järgmisel hetkel. Siit tuleneb ka Heiani ajastut iseloomustav väljend mono-no-aware – asjade nukker veetlus. Tolle ajastu paleede ja villade aiakujundusele aluseks sai ühelt poolt aristokraatide ellusuhtumine, teisalt esoteerilisest budismist tulenev Amida kultus ja selles esinev lääne paradiisi idee.
11. sajandist alates hakkasid aristokraadid ehitama paleesid, mis olid samal ajal ka templid, mille juurde kuulus lääne paradiisi kujutav aed. Fujiwara Yorimichi ehitas 1053. aastal Fööniksi paviljoni villaks, kuid hiljem kujunes sellest Buddha Amidale pühendatud perekonna tempel Byōdōin.
Budistliku mandala järgi loodud aias ühendavad lootosi täis tiike sillakesed, mille kaudu kujutletavad õndsad hinged jõuavad paradiisi. Tempel ja aed on küll säilunud, kuid aed on aastasadade vältel ümber kujundatud.
Suhteliselt algse kuju on säilitanud 12. sajandil rajatud Jyōruriji templi aed.
