Asuchi-Momoyama (1573-1603.a) ajastu.
Aja jooksul olid shinden-zukuri stiilis aristokraatia paleed ja shoin-zukuri stiilis ehitatavad sõjaväelise ladviku lossid läinud järjest suursugusemaks ja luksuslikumaks. Sellele suunale vastukaaluks kerkisid samal ajal esile lihtsad ja looduslähedased sōan-zukuri stiilis ehitused. Sōan sõna esimene silp sō tähendab heina, sõna ise tuleneb eraku mägionnist, mis ehitati kuivanud heinast. Seda suunda esindas teetseremoonia jaoks ehitatud väike teemajake. Uuele suunale alusepanijaks oli Murata Jukō (1423-1502).
Tee toodi Jaapanisse Hiinast umbes aastal 700, kusjuures esialgu kasutati seda ravimina. Hiljem hakkasid zenmungad kasutama teed pikkadel meditatsiooni tundidel. 14. sajandil hakkas teejoomine levima omapärase seltskondliku mänguna – tocha, mille juures serveeriti mitmes piirkonnas kasvatatud teed ja külalised pidid mõistatama millise teega on tegemist. Neid kahte kommet omavahel ühendades kujunes välja teetseremoonia, millega on tihedalt seotud Sen-no Rikyū (1522-1591) nimi, sest tema poolt 1587. aastal kirja pandud tee keetmise ja serveerimise, teemaja kujunduse ja seda ümbritseva aia loomise eeskirjad 
kehtivad tänapäevani. Tema arendas zenõpetusele vastavad väljendusvormid äärmuseni nii elu kui ka kunsti jaoks. Võiks öelda, et ta pühendas kogu oma elu kunstile, mis nägi ilu äärmises lihtsuses ja loomulikkuses. Säilitatud on Sen-no Rikyū enda 1582.aastal kujundatud Taian`i teepaviljon ja selle juurde kuuluv aed. Teetseremoonia muutus 16. sajandi lõpust alates populaarseks nii aristokraatia ja bushi kui ka linnakodanike ja käsitööliste juures.
Teepaviljoni ümbritseva aia peamine eesmärk on lahutada sinna suunduv inimene igapäeva askeldustest ja viia ta vaimsesse keskkonda. Teetseremooniasarnaneb teatud mõttes teatri etendusega, kus eemaldutakse reaalsusest ja luuakse illusioon tegevusest teisel tasandil. Kuigi kõik toimub tegelikult, on sellel tegelikkusel justnagu teine tähendus: teetseremooniast osavõtjad võtavad omaks teatud käitumiskaanonid; hoolikalt valitud tee keedunõu, kulp, teepiaalid muutuvad tavalistest tarbeesemetest rituaalseteks. Selle tõttu omandab suure tähtsuse teerada, mis selles aias kulgeb ja millest ongi need aiad saanud oma nimetuse rōji.
Niipea kui külalised astuvad väravast aeda, tunnevad nad, et saabuvad teise, igapäevasest erinevasse maailma. Nad eemalduvad sümboolselt tavapärasest elust. Aeglaselt ja ettevaatlikult astuvad nad mööda ebaühtlastest kividest rada, mis on maapinnast pisut kõrgem. Külalised kogunevad varikatuse alla ootama. Kui kõik osavõtjad on kohal lähevad nad tähtsuse järjekorras veenõu juurde, kust võtavad pikkavarrelise kopsikuga vett, pesevad käsi ja loputavad suud. Teepaviljoni siseneb esimesena kõige auväärsem külaline. Jalanõud jäetakse selleks ettenähtud kivile. Viimane külaline sulgeb ukse.
Kogu aed peab soodustama kontsentreerumist, selle tõttu ei sobi sinna eredad lilled ja tähelepanu paeluvad esemed.
17. sajandist alates kuulub teemajake koos aiaga paljude suurte zenbudistlike templite kompleksi.