1576.a laseb Oda Nobunaga ehitada 55 km kaugusele Kyotost Azuchi mäele lossi. 1577.a rajatakse lossi jalamile raku keraamika turg ja 1580.a ristiusu kirik.
1582. alguses saadeti Rooma paavsti juurde 3 Kyushu daimyo’d, sest Nobunaga tahtis vähendada budistlike templite mõjuvõimu.
1582.a mai viimasel päeval läks Nobunaga 100-mehelise kaitsesalgaga Azuci lossist Kyotosse ja jäi ööseks Honnoji templisse, kus teda varahommikul ründas ootamatult Akechi Mitsuhide 10-tuhandeline sõjavägi. Tempel piirati sisse ja süüdati põlema. Nobunaga riietus pidulikku valgesse kimonosse ja väljus galeriisse, mille ees seisid teda reetnud Akechi sõdalased. Mõistes olukorra lootusetust, läks ta tagasi temlisse ja sooritas rituaalse enesetapu seppuku e. harakiri.
Tema asemel jätkas Jaapani ühendamist oma võimu alla Toyotomi Hideyoshi. Tokugawa Ieyasu naasis aga pärast Nobunaga surma oma valdustesse.
1583.a lasi Hideyoshi Osakasse ehitada lossi, Osakast kujunes bakufu keskus.
1587.a keelas Hideyoshi kristliku kiriku tegevuse.
1588.a konfiskeeris Hideyoshi talupoegadelt relvad. Relvakandmise õigus jäi ainult samuraidele.
1590.a tuli Roomast saatkond tagasi ja nendega tuli kaasa Itaalia misjonäre, kes tõid kaasa ladinakeelsed trükised.
1591. kuulutati välja seisused – samuraid, talupojad ja käsitöölised. Ühest seisusest teise üleminek oli keelatud. Viidi läbi maamõõtmine ja kehtestati maamaksud.
1592. aastal saatis Hideyoshi väed Koreasse seal paiknevate Hiina vägede vastu. Koreast toodi sõja saagiks hieroglüüfkirja trükipressid, mis soodustas edaspidi raamatute trükkimist.
1598.a Hideyoshi suri ja väed toodi Koreast tagasi.
Tokugawa Ieyasu jätkas Jaapani ühendamist, sõdides ühtlasi ka Hideyoshi järglastega.
1600.a toimunud Sekigahara lahing Hideyoshi pooldajate vastu lõppes Ieyasu võiduga, mis tähendas talle võimu kogu Jaapani, sealhulgas ka keisrikoja üle.
A.A.Iskanderov on oma venekeelses raamatus “Hideyoshi Toyotomi” kirjutanud nende kolme mehe kohta järgmist:
Jaapanlastel olevat nende iseloomustamiseks järgmine mõistujutt: “Kuidas käituks igaüks neist kolmest tegelasest, kui näiteks, ööbik kaotaks hääle ja enam ei laulaks? Oda Nobunaga käseks ööbiku kohe tappa. Aga Toyotomi Hideyoshi püüaks ööbikut laulma sundida. Tokugawa Ieyasu ootaks kannatlikult, kuni ööbik hakkab uuesti laulma..”
Edasi kirjutab A.A. Iskanderov, et Jaapani ühendamisel mängis Nobunagast suuremat osa kindlasti Hideyoshi. Ühtlasi võib kinnitada, et tegelikult ühendaski Hideyoshi hiljem Tokugawa dünastiale kuuluva Jaapani, Ieyasu sai selle juba suhteliselt valmis kujul.
Selle perioodi kultuur oli väga jõuline, kuna selle kandjaks olid samuraid ja nendega koos tegutsev kaupmeeskond.
Arhitektuuri iseloomustab vägevate losside ehitamine üheltpoolt ja askeetlike teepaviljonide ehitamine teiseltpoolt.
Keraamika.
Teetseremoonia laialdase levikuga kaasnes keraamika kiire areng.
Kuulsate teemeistrite Sen-no-Rikyu (1522-1591) ja Kobori Enshu (1579-1647) juhtimise all tekkis teekeraamika, mis hiljem avaldas mõju ka ülejäänud keraamikale. Teemeistrid arendasid zen-õpetusele vastavad väljendusvormid nii elu kui kunsti jaoks. Teenõudelt nõudsid nad tagasihoidlikku veetlust (yugen) ja vähenõudlikku lihtsust (wabi). Selle esteetika lihtsus ei olnud vastavuses Hiinast imporditud portselaniga, vaid Koreast sisse toodud talupoja keraamikaga, millest arenes raku tehnika, mille puhul voolitud ja glasuuritud savinõude põletamine toimub leekahjus, kus esemed kuumutatakse umbes 1000 kraadini, kuni glasuur on sulanud. Hõõguvkuumad esemed tõstetakse suitsutamistünni. Raku tehnika juurde kuulub ettearvamatus, sest lõpptulemus ei ole ettemääratav. Sageli jäetakse küllalt suur pind glasuurimata, mis suitsutamisahjus värvub eri toonides hallist kuni mustani. Järsk kuumenemine võib kutsuda esile glasuuri mõranemise ehk krakle, mis on eriti hinnatud. Raku veidi robustne keraamika sobis samuraide ideoloogiaga.
Otsustavalt soodustas Korea pottsepakunsti levikut Jaapanis veel Korea potimeistrite perekondade sunniviisiline sissetoomine Jaapani-Korea sõja (1592-1598.a) ajal. Nõude hulgast, mida korea pottsepad igapäevasteks vajadusteks vormisid, valisid teemeistrid teadlikult välja need nõud, mis sobisid teetseremoonia koostisosaks.
Vormilisest küljest on jaapani keraamikasse Koreast tulnud: teetassi peekrivorm, süvend teetassi jalal warikodai, paljud dekooritehnikad nagu näiteks yang-kak-pinnareljeef, mis puupulgaga savisse pressitakse; ungaku – ornamentkaunistus sissetäkitud või –kriibitud joontena, shokan – mustale või valgele põhjale kujundatud dekoor; mishima – valge ridadena asetatud pinnamuster väikestest õitest või lihtsatest geomeetrilistest ornamentidest. Ka peene krakleega kollakad glasuurid pärinevad korea keraamikute oskustest. Dekooris võeti üle kure-pilve motiivistik.
Kuid kõik need vormid ei ole korea omad, osa neist ulatub tagasi hiina kultuuripärandisse.
Teepiaal chawan – savist sangata nõu – on tähtsaim ese teetseremoonia juures. Sellal kui kõik ülejäänud keraamilised nõud jäävad tagasihoidlikuks ja lihtsaks, võib leida teepiaalide juures mitmesuguseid vorme ja tehnikaid. Tuntumad vormid on: kumer (wan-nari), silindriline (tsu-tsu-nari), kooniline (tenmoku-nari) või taldrikukujuline (hira-chawan). Need vormid on seotud teetseremoonia reeglitega.
Teetseremoonia juurde ei sobinud majesteetlik rikka stiil. Sen-no-rikyu lõi teetseremoonia jaoks originaalse stiili nageire – sissevisatud lilled e. lihtsalt chabana – lilled teetseremoonia juurde.