Rikka ja nageire stiili alusel kujunenud shōka e. seika – elavad lilled, ühendas endas rikka väärikuse nageire lihtsusega. See kolmele asümmeetrilisele oksale ülesehitatud vorm hakkas sümboliseerima süsteemi taevas-maa-inimene.
Shōka puhul on anum maa sümbol. Nagu rikka nii ka shōka puhul tõusevad taimed vee piirilt ühtse tervikuna, moodustades tüve. Shōka pingeline vorm on täis elujõudu ja kasvutahet, see kujutab valgusest, tuulest ja vihmast mõjutatud taime elu, selle tõuse ja mõõnu. Kõige madalam haru väljendab maa mõju, teine haru kujutab taevast, nende vahel olev kolmas, milleks valitakse kõige väljendusrikkam oks või lill, kujutab inimest, tema püüdlusi ja otsinguid. Taime imepärane kohanemisvõime ümbritsevaga, tema raugematu kasvutahe, soov igasugustes tingimustes saavutada täiuslikkus, toidab inimese tulevikulootusi. Iga inimene tunnetab loodust erinevalt, leiab loodusest erinevat ilu. See oli üheks põhjuseks, miks juba 18. sajandil tekkis Ikenobō koolkonna baasil teisi koolkondi, kellel olid omad shōka e. seika versioonid. Kui Ikenobō koolkond tunnistab ilu puhkevates pungades, siis näiteks Koryū koolkond, kes eraldus esimesena 1774. aastal, kasutab oma seika’s väga erinevas eas taimmaterjali, kusjuures mõned neist võivad olla oma kõrgaja juba minetanud.
Shōka stiil saavutas oma lihtsuse tõttu väga suure populaarsuse. Shōka graatsiline kuju, taimede loomulik liikumine valguse suunas mõjuvad värskendavalt ja puhtalt. See on esimene stiil, millega hakkasid tegelema ka naised.
Alles alates 18. sajandist hakati lilleseadekunsti üldiseks tähistamiseks kasutama sõna ikebana, mis ei ole midagi muud, kui shōka ideogrammi jaapanipärane lugemine.
18. ja 19. sajandi vahetusel saavutas ületamatu meiserlikkuse shōka stiilis Ikenobō Senjō, kelle süstemaatilisel õpetusel põhineb Ikenobō koolkonna klassikaline shōka ka kaasajal. Samal ajal alustas oma tegevust veel mitu tänapäeva Jaapanis tunnustatud koolkonda: 1806-ndast aastast Enshū ja 1810-ndast aastast Mishō koolkond.