Klaasist jänes

Takagi Toshiko

Klaasist jänes

Sõda lõi 12-aastasena sügava haava mu südamesse.
Valu leevendamiseks kirjutasin selle jutustuse.

1. See polnud tühine asi
Ma sündisin ja kasvasin Tōkyō Honjo (praegune Sumida) linnaosas Higashi Ryōgoku Midori-chōs, kuhu paistis ümara katusega Ryōgoku Rahvuslik Spordihall, kus viidi läbi sumōvõistlusi. Läheduses elas palju kuulsaid sumōmaadlejaid. (sumō – jaapani rahvuslik maadlus)
Sumōvõistlused toimusid neli korda aastas, uusaastal ja kevade, suve ning sügise alguses. Võistluste eel tehti kogu linnas reklaami; kaks meest kandsid oma vahel õlgadel suurt võistlustele kutsuvat trummi, kolmas lõi seda ikka ton-toku, ton-toku ja neljas mees kandis reklaamplakatit. See oli lõbus ja haarav sündmus, mis igal aastal kuulutas aastaaegade vaheldumist.
Minu kodumaja eest läks mööda Keiyōmaantee, mille keskel sõitis pealinna tramm ja maja taga kulges maantee kohal üleval Sōbu raudteeliin.
Selles linnaosas oli metallitehas, trikotaaþi- ja seebivabrik, kondiitri töökoda ja muid suuremaid ja väiksemaid ettevõtteid. Neis töötavate inimeste teenistuses oli terve rida riisi-, sake-, liha-, kala- ja aedviljapoode. Peale selle oli lihtrahva rõõmuks veel väike teater “Kotobukiza” ja kino. See oli elurõõmsate töötavate inimeste linnaosa.
Kord aastas, Kameido-Tenzin`i pühamu Uzigami – shinto jumala, kes kaitseb teatud maa-ala – pidustuste ajal, viskasid kõik oma tööd nurka ja kogu linn nautis pidustusi. Peasidet kandvad noormehed kandsid õlgadel pidulikku kandetooli, hüüdes ikka "üks, kaks...korraga! üks, kaks...korraga!" ilmutades põliste edolaste uljust ja väärikust. (Tōkyō keskaegne nimi oli Edo). Ka poistel olid seljas tööpluusid, vööks kanepinöör, jalas lühikesed valged püksid ja tabid (jaapani stiilis sokid, mille varvaste osa on jagatud kaheks nii, et suur varvas on omaette). Nad karjusid koos meestega. Tüdrukud olid riietatud yukatadesse, mida kaunistasid mitmevärvilised obid (yukata on lihtne puuvillasest riidest kimono; obi on lai ja pikk dekoratiivne vöö, mida kantakse kimono peal). Nad marssisid läbi linna, kandes lastele mõeldud pidulikke kandetoole, ja vedasid punase-valgetriibulise nööri otsas tseremoniaalseid vankrikesi. Just kõik see oli nii elav ja rõõmus.

1942. aasta 8. detsembril alanud Suur Ida-Aasia Sõda (nii meil seda nimetati), mis võidujoovastusega algas, muutus peagi kaotuseks. 1943.a. veebruris hävitati Guadalcanali saarel Jaapani armee täielikult. Selle teate järel muutus meie linn äkki kurvaks ja pimedaks.
Sõjaväkke ilmumise kutse said kõigepealt tehastes ja vabrikutes töötavad noormehed, seejärel seal töötavad pereisad ja kaupluste omanikud. Meid, väikseid lapsi hakati nimetama väikesteks riigi kodanikeks, me käisime iga päev sõjaväkke kutsutuid saatmas, rivistusime nende majade ette ja laulsime sõdurite lahkumislaulu:
“Meie suure keisri üleskutsutud
elu suurepärane koit, neid
ülistades saatva saja miljoni
pidulik hüüe kõrgele taevasse ulatub.
Minge kangelased…”
Laulsime jõuliselt, kogu hingest ja sundimatult, tundmata selles midagi ebaloomulikku. Meile õpetati: “Jaapani riik peab ameeriklastega sõda sellepärast, et kaitsta nende eest Aasiat ja Jaapanit. Kuna Aasia lapsed on kõik õed- vennad, siis sada miljonit südant üheskoos ei anna alla ameerika agressoritele. Kõik mõelge oma riigile ja vanduge truudust keisrile.” Me tõepoolest lihtsalt uskusime siis, et kõik lähevad rindele Jaapani keisririiki kaitsma.
Peale laulu esines mõni kuuenda klassi poiss tervitusega:
"Olge tublid! Võidelge vahvalt, hävitage vaenlane ja tulge tagasi! Meie, väikesed riigi kodanikud, kaitseme hoolega tagalat."
Selle järel lehvitasime paberist tehtud jaapani lipukesi.
Need, kes rindele ei läinud, saadeti tööle sõjatehastesse. Sellepärast ei olnud linna tänavatel peagi enam näha kahekümne kuni neljakümne viie aastaseid mehi.
Nii täiskasvanutel kui ka lastel tuli kogu hingest pingutada, et kuidagi edasi elada. Toiduainete müük läks tsekisüsteemile. igale inimesele oli päeva normiks 0,1 liitrit riisiteri, riis oli põhiline toiduaine, peale selle jagati natuke jahu, magusat kartulit, bataate ja muud sarnast. Loomulikult ei müüdud maiustusi mitte kuskil, samuti ei olnud saada suhkrut, soola, liha ega kala. Lõppude lõpuks suleti kõik kauplused. Igale riietusesemele anti õhukesele paberile trükitud number, selle alusel sai majaühistust tseki, mille alusel sai selle eseme poest osta. Sealjuures oli näiteks ette nähtud üks paar sokke või jalanõusid neljale inimese kohta, üks vannilina 15 inimese kohta, üks paar meeste pükse 13 inimese kohta aastas. Selle tõttu tehti majaühistus loosimine, mille võitja sai siis vastava eseme osta. Hea oli kui aastas sai inimese kohta osta kaks eset.
Riigi kodanikes võidu lootuse sütitamiseks loodi loosungeid, nagu “Mul ei ole ühtegi isiklikku soovi enne kui riik võidab sõja.” või “Kes kurdab asjade puudumise üle, sel puudub tegelikult elu mõte.” Isegi lapsed kannatasid vaikselt, mõeldes sõjatandril olevatele sõduritele.
Emad harutasid olemasolevaid riideid ja õmblesid neist lastele särke ja pükse. Isegi tabid ja geta rihmad valmistati kodus (getad on jaapani puukingad).
Ühel päeval juhtus minuga järgmine lugu.
Emal ei olnud mulle särgi ostmiseks tsekki ja ta palus, et ma kasutaksin vennale väikseks jäänud treeningsärki. Kuna olin viienda klassi tüdruk, siis oli mul seda niisama piinlik selga panna. Mõtlesin, kas ei ole mingit muud võimalust ja otsustasin teha rinnale tikandi. Öösel pimenduskatete taga, et vaenlase õhurünnaku ajal valgus välja ei paistaks, hämara elektrivalguse all viisin oma kavatsuse täide, tikkisin särgi rinnale, vasakule poole väikse lillekimbu. Vilumatult, kuid kogu hingest pingutades sain lõpuks valmis. Kohe järgmisel päeval panin selle särgi selga ja läksin kooli. Kuid võimlemistunni ajal, kui ma riideid vahetasin, tuli klassijuhtaja otsejoones minu juurde ja hakkas kõva häälega riidlema:
"Ei Toshiko-san! Mis särk sul see selline on? Praegusel raskel ajal sina tikid lillekesi...! Jaapan peab praegu sõda! Kas sul tõesti häbi ei ole!" (-san on suffiks perekonna või eesnime järel viisakas kõnes).
Minu eelmisel ööl suure vaevaga väljamõeldud ja tehtud töö...
Õpetaja tõstis veel tooni võrra häält ja käratas:
"Selline! Otsekohe haruta ära, otsekohe!"
Ehmatasin hirmsasti ja hakkasin üle keha värisema. Siis otsisin nuttes pinalist pliiatsiteritamise noa ja hakkasin harutama. Kiirusta mis kiirustad, kuid harutamine ei edene. Lõpuks lõikasin noaga särgist selle koha välja, viisin õpetaja lauale, võtsin oma asjad ja läksin koju.
Pärast seda juhtumit kutsus õpetaja minu ema kooli.
"Ema, anna andeks!"
"Ei ole põhjust muretseda, lähen otsekohe ja räägin õpetajaga.”
Õhtul pärast seda, kui ema klassijuhataja juurest koju tuli, lausus ta nukra häälega:
"Õpetaja saab sinu meeleolust aru küll! Ära muretse! Ühe sõnaga, ega ta sinu käest ju ei küsinud, miks sa selle tikandi tegid... Sul ei tarvitse enam muretseda..."
Oli kuidas oli, kuid aeg oli selline, et tahes tahtmata tuli kõigega leppida... Ema sõnad valasid nagu õli tulle ja õpetaja riidlemine näis mulle veel hirmsamana.

2. Taaskohtumiseni!
Enne sõja algust oli meie majas klaasitehas, kus valmistati kunstipäraseid vaase, tokonoma kaunistusi, kella raame ja muud sarnast (tokonoma – kodune altar jaapanistiilis võõrastetoas, kuhu asetatakse vaas lilledega, rull-pilt või mõni muu kunstiväärtusega ese). Aga kui sõda algas, siis läks klaasitehas sõjaväe ülemjuhataja käsul täielikult maaväe sanitaarmaterjalide pealao käsutusse. Tehases hakati valmistama verepudeleid ja süstlaid. Kohutav oli see, et selles ja ka Honzyo ja Fukagawa (praegune Kōtō linnaosa) tehases valmistati päevast päeva ainult neid.
1943. aasta mais said jaapani väed Attsu saarel täieliku kaotuse osaliseks. Septembris kapituleerus tingimusteta Itaalia, üks Jaapani-Saksa-Itaalia sõjalisest liidust. Oktoobrikuus hakati Zingu-Gaien`i pargis läbi viima üleriigilisi üliõpilaste lahkumistseremooniaid. Üliõpilased saadeti kõik rindele, välja arvatud need, kes õppisid loodusteadusi.
Olukord rindel muutus järjest süngemaks. Üliõpilasi võeti nii maa- kui ka mereväkke ja saadeti sõjatandrile.
Tol päeval sadas kogu aeg ladinal vihma. Üliõpilased olid vormiriietes ja -mütsides, gedrid jalgade ümber mässitud, erinevad koolilipud kolonnide ees, nad marssisid tihedas vihmasajus läbimärgadena Zingu-Gaien`i pargi väljakul. Paraadi võttis vastu tollane Tōkyō linnapea. Vihma voolas lakkamatult samuti nagu pisaraid vanematel, õdedel ja noorematel vendadel, kes sellel tseremoonial osalesid.
Minu vanemad vennad läksid vabatahtlikena, üks septembris mereväkke ja teine oktoobris maaväkke. Üks nendest oli keskkooli neljanda ja teine viienda klassi õpilane (praegu gümnaasiumi esimene ja teine klass). Sõjapilved hakkasid katma kogu maad ja noorukid tahtsid ka kuidagi viisi neid pilvi laiali ajada. Vennad andsid koolikaaslastega koos avalduse rindele minekuks. Noorte südamete leegitsedes tormasid nad ringi ja kordasid aina:
"Meie kaitseme oma kodumaad!"
Ema püüdis valulise häälega neid peatada:
"Teil pole vaja praegu vabatahtlikult sõjaväkke minna, kui saate kahekümne aastaseks, siis saate nagunii kutse. Saan aru, et te tahate oma riigile kasulikud olla, kuid oodake veel natuke."
Kuid vennad vastasid:
"Ema! Meie ei taha olla seanahavedajad!" ja läksid oma teed. Sel viisil noorukite sõtta minek oli üldiselt sõjaaja kooli kasvatuse tulemus. Tol ajal tahtsid isegi meietaolised, algkooli tüdrukud, suureks kasvades saada sanitaarvägede õdedeks, et võiksid rindele minna ja aidata haavatasaanud sõdureid. Koolis õpetati, et tuleb surra tema kõrguse keisri eest.
1944. aasta jaanuaris sai isa sõjaväest käsu sõita insener-tehnilise juhendajana pooleks aastaks Mandshuuriasse (praegune Kirde-Hiina) Hōteni. Peale minu jäid koju haiglane ema ja kaks nooremat õde. Tehases võttis isa asemel vastutuse enda peale onu. Mina jäin haigele emale ainukeseks toeks, kellega ta igas asjas nõu pidas.
Minu nooremad õed käisid alles algkoolis, üks esimeses ja teine neljandas klassis. Mina ise käisin samas kuuendas klassis, kuid samal ajal olin sidepidajaks meie ja Fukayama tehase ning Mitsume tänaval asuva Yasuda panga vahel. Olin alles väike jõmpsikas, kuid lippasin agaralt ringi.
Isa ja vanemad vennad andsid kogu jõu kodumaa eest. See teadmine oli mulle toeks nende eemaloleku ajal ja sundis mind hoolikalt töötama.
1944.a. juuli. Saipani saarel hävitasid ameeriklased täielikult jaapani armee, rajasid sinna sõjaväebaasi ja hakkasid lendama üle Tōkyō. Valitsus otsustas lapsed suurlinnadest mitmele poole evakueerida.
Rahva-algkoolide neljanda kuni kuuenda klassi õpilased jaotati evakueerimisel kolme ossa:
1. osa. Koos õpetajatega maal asuvatesse templitesse, rahvuslikesse spordisaalidesse ja hotellidesse evakueeritavad õpilased.
2. osa. Vanemate vastutusel lähi ja kaugemate sugulaste ja tuttavate juurde maale evakueeritavad lapsed.
3. osa. Ülejäänud õpilased, kes nõrga tervise või mõnel muul põhjusel pidid linna jääma.
Mina kuulusin teise ossa, sugulaste ja tuttavate juurde saadetavate hulka. Augusti alguseks tuli igaühel valida nendest kolmest võimalusest üks. Juuli lõpus tegi iga klass kooliaias mälestuseks foto ja lahkumisel sooviti üksteisele peatset taaskohtumist.
Esimesse ossa kuuluvad klassikaaslased läksid koos nendega, kes saadeti Chiba prefektuuri Katori maakonna templisse. Kunagi hiljem rääkis mulle sellest üks klassikaaslane, kes sinna läks.
Neid pandi rongile Ryōgoku jaamas. Rongile minekul oli palju elevust ja sagimist nagu enne ekskursioonile minekut, kuid peale kahe kolme päeva möödumist hakkasid lapsed armsa Tōkyō järgi igatsema. Väiksemad hakkasid nutma ja kaebama, et tahavad koju tagasi. Kõige suuremad, kuuenda klassi lapsed, püüdsid neid lohutada, kuid lõpuks hakkasid ise ka nutma. Igatahes oli see kõik kohutav.
Toitu oli vähe, kogu aeg vaevas näljatunne. Lapsed varastasid lähedal asuvate talude aedadest puude otsast hurme ja piiretele kuivama pandud magusaid kartuleid ning sõid neid. Oodates kannatamatult ema külastust, jooksid neist mõned läheduses olevale teele, kust neid käidi öösiti kinni püüdmas. Kui kedagi tuldi külastama, siis kaasatoodud küpsetatud oad hoidis laps pihku surutuna alles ja sõi siis neid ühe kaupa öösel salaja teki all.

3. Vanem vend läks Tokkōtai eriväeossa
(eriväeosa oli Teise Maailmasõja ajal Jaapanis lennuväe osa, kust saadeti välja nn. surmalendurid – kamikaze’d, kes koos lennukiga rammisid objekti)

Augusti keskel saabus kahest vanemast vennast nooremalt Yukiolt kiri, millel ei olnud sõjaväe tsensuuritemplit. Ta oli läinud kursandina mereväkke.
"Kallis isa ja ema! Minust on saanud nüüd ka eriväeosa sõdur ja mind saadetakse välismaale. Lühidalt, tulge augusti kuu 20-ndal kella kaheks pärast lõunat Hankyu rongiga Nishinomiya-Kitaguchi jaama ees asuvasse Hirosaki majja. See on suur portselani kauplus, seega hästi leitav. Ärge muretsega, sest tunnen seda perekonda juba sellest alates, kui mind Takarazuka lennuväkke ümber paigutati. See võib olla meie viimne kohtumine. Palun tulge kindlasti kohale! Yukio"
Yukio oli läinud Mie prefektuuris Karasus asuvasse mereväe lennuväeossa, aga nagu kirjast selgus, oli teda üle viidud Takarazukasse ja taheti nüüd saata Tokkōtai eriväeosa ülesandel välismaale.
Selle kuupäevani oli jäänud veel ainult kolm päeva. Isa ei olnud kodumaal ja emal oli alles olnud südame atakk, nõnda siis ei olnud temast Kansai provintsi minejat.
Ema hoidis mu kätt oma pihus ja lausus:
"Ma tahaksin muidugi ise minna, kuid sellises olukorras ei ole see kuidagi võimalik. Võibolla ma ei elagi temaga kohtumiseni. Kui tõesti oleks võimalik läheks kasvõi roomates. Toshiko, palun mine sina meie pere esindajana. Sa oled tubli tüdruk, jõuad pärale. Aga sinu tagasitulekuni süütan ma Kami-samale lambi ja teen Hotoke-samale lõhnasuitsu, ma palun kogu südamest, et nad sind sinu teel olles kaitseksid. " (Kami-sama – austav pöördumine shinto jumalate poole. Hotoke-sama – austav pöördumine budistlike jumalate poole).
Järgmisel päeval andis ema mulle kellegi kaudu ostetud edasitagasi pileti Ōsakasse, mida oli tollal väga raske kätte saada. Peale selle andis ta mulle kaasa kaks talismani: Fukagawa sõjajumala Hachimani templi ja Naritasani templi talismani. Nendega palutakse sõja edukat jätkumist. Kaasavõtmiseks tegi ta paki, kuhu pani tükeldatud mochi`t, punast uba ja suhkruga maisestatud aedoa pastat (mochi = o-mochi on tambitud riisist valmistatud kook). Siis ütles ta mulle:

"Nende juures tee o-shiruko`d ja kostita sellega oma venda. Siis ütle talle, et ükskõik mis ka juhtub, kuid peaasi on, et ta tuleks elavana koju. Surm on mõttetu! Mis sellest, et mu jutt on imelik, kuid ma olen ju ikkagi ema, kuigi meie maa peab sõda. Toshiko, ütle talle seda kindlasti!" (shiruko = o-shiruko on magus supp aedoapastast, millele on lisatud tükeldatud riisikooki või riisijahust valmistatud klimpe).
Praegu, olles ise ema, mõistan hästi, millist piina mu ema tundis, kui ta mõtles sellele, et kui ta ei näe poega nüüd, siis võibolla ei näe ta teda enam iialgi. Kuidas võis teda kurvastada tema enda haigusest tingitud nõrkus. Kuidas ta oleks tahtnud ise minna. Kuidas ta pidi kohutavalt muretsema, saates kuuenda klassi tüdruku Kansai provintsi, täiesti võõrasse maakohta.
Kuid maailmas on palju häid inimesi. Minu kaasreisijad olid kõik südamlikud inimesed. Kui nad kuulsid, et ma reisin üksinda, siis nad imestasid ja püüdsid mind kogu hingest aidata. Mingil põhjusel tookord, kuigi rong väljus Tōkyōst kell kolm pärast lõunat, see enne järgmist hommikut Ōsaka jaama ei jõudnud.
Minu väsinud nägu silmitsedes ütles siis üks keskealine naine:
"Rong jõuab Ōsakasse alles hommikul. Ma sõidan ka sinna. Jää rahulikult magama, kui pärale jõuame, küll ma siis sind üles ajan."
Järgmisel hommikul kell kuus saabusime õnnelikult Ōsaka jaama. Ühelt jaama töötajalt sain teada Hankyu rongi Umeda jaama asukoha, ja uskumatult kiiresti jõudsin Nishinomiya-Kitaguchi jaama. Hirosaki maja jaamaesisel äritänaval leidsin ka kohe üles. Kuid poe välisuks oli veel suletud. Polnud midagi teha, tuli uksele kloppida ja hüüda:
"Hirosaki-san! Hirosaki-san!"
Kohe ilmus sõbraliku moega eakas naine uksele ja küsis:
"Kes seal on?"
"Olen Ei Toshiko Tōkyōst. Tulin siia venna kirja järgi." ütlesin ja tegin maha vaadates sügava kummarduse.
"Ahaa! Ei-sani õde! Kas tulid üksi? Jõudsid kenasti pärale?!" ütles naine südamlikult nagu kohtuks ammuse tuttava või sugulasega.
"Astu aga sisse! Pärast lõunat tuleb sinu vend ka siia. Senini aga sööd ja heidad vähekeseks puhkama. Rongisõit oli ju väsitav. Aga oled tubli, tulid üksi siia."
Rääkisin kodusest olukorrast ja sellest kui tänulik ema on, et võisin nende juurde tulla. Siis andsin kaasatoodud toiduained üle ja palusin tal valmistada venna jaoks o-shiruko`d.
Selle maja peremeest ei olnud kodus, ta oli lõunarindele saadetud. Peale vanaema elas majas veel noor perenaine ja tema kolm tütart. Kuna poes kaupa ei olnud, siis see ei olnud avatud. Sõin kõhu täis ja vastavalt soovitusele pugesin teki alla. Ei tea kui kaua olin maganud, kui kuulsin:
"Toshiko-chan! Su vend saabus!" (-chan on hellitav suffiks, mida kasutatakse pöördumisel väikeste laste poole).
Ehmusin ärgates võõras kohas ja hüppasin üles. Rongis veedetud öö väsimuse tõttu olin vajunud sügavasse unne. Laskusin treppi mööda alla ja nägin esinduslikku seitsmenöödilisse kursandivormi riietatud venda seal seismas. Kuid millegi pärast tekitas see minus traagilise tunde.
"Toshiko, sa tulid üksi. Tõesti tore. et tulid. Ülemuselt sain linnaloa ainult kaheks tunniks. Isa on siis läinud Mandshuuriasse. Kas ema südame seisukord on ikka veel halb? Kahju küll! Kuid isa peaks varsti kodumaale tagasi tulema, igatahes püüa siis senini vastu pidada. Palun ikka ja jälle, et ema tervis paraneks," rääkis vend, andes seejuures mulle vihiku ja kustukummi.
Venna sõjaväe varustusest saadud vihik ja kumm olid siis väga hinnalised, sest isegi kui oleks raha olnud ei oleks neid kuskilt osta saanud. Kasutasime neid hiljem koos õdedega väga kokkuhoidlikult.
Ajasime vennaga veel juttu, kui perenaine tuli ja sõnas:
"Oi-oi! Yukio-san, Teie ikka veel seisate seal, mul sai o-shiruko juba valmis. Toshiko-chan tõi kaugelt Tōkyōst mochi`t ja anko`d kaasa. Isegi naturaalset suhkrut sai lisatud."
"Ohoo! o-shiruko`d pole juba ammu söönud!" imestas vend.
"Sööge kõht kõvasti täis! Loodan, et maitseb sama hästi nagu kodus ema valmistatud!"
"Väga maitsev on! Perenaine, sööge Teie ise ka! Toshiko, sina samuti!" sundis vennas naerdes, endal liigutuspisarad silmis.
Andsin talle üle ka talismanid, mida ema oli kaasa pannud ja ütlesin:
"Yukio! Need saatis sulle ema. Surm on tõesti mõttetu! Ükskõik mis ka ei juhtuks, kuid tule kindlasti, kindlasti elavana koju tagasi!"
"Aitäh talismanide eest, kuid ma ei tea, kas tulen elavana koju või mitte. Kuulun eriväeossa, olen oma elu tõotanud anda kodumaa eest, kui tuleb surra siis suren väärikalt! Toshiko, palveta siis minu eest!"
Natukese aja pärast läks vennas oma väeossa tagasi. Ta oli siis alles seitsmeteistkümne aastane.

4. Õed läksid Tōkyōsse tagasi
Lähenes augusti lõpp. Isa tuli ootamatult Mandshuuriast koju tagasi. Mina ja õed evakueerusime enne, kui algas teine õppekolmandik, Kanagawa prefektuuri Naka maakonnnas asuvasse Ninomiya’sse, mis oli pooleldi põllumajanduslik, pooleldi kalanduslik linn. Esialgu võtsime kaasa teki, vahetusriided ja koolitarbed, ülejäänud vajalikud asjad tuli hiljem tasapisi järele tuua.
Isa ja ema loomulikult evakueeruda ei saanud. Minul tuli elada koos õdedega ja hoolitseda nende eest. Ema tuttava soovitatud Nishiyama perekonnas, kuhu meid saadeti, oli viis inimest: vanaema, noor perenaine ja kolm last, pereisa ei olnud kodus, ta oli ka rindele läinud..Noor perenaine oli umbes kolmekümne aastane, teda hüüti Oshige-san. Meile toidu tegemine ja pesu pesemine jäi tema hooleks Laste nimed olid Rei, kes käis algkooli esimeses klassis, viieaastane Matsue ja kolmeaastane Sei. Nishiyama perekond oli selles linnas elanud väga kaua. Nii vanaema kui ka noor perenaine olid meie vastu väga lahked.
Toiduks oli keedetud teravili, kuid tolle aja kohta kummaline, et sõime kolm toitu kolm korda päevas ja lõunaks oli magus kartul, arahiis ja isegi puuvili. Kuna elasime mere ääres, siis saime ka kala. Neil oli põllumaad, kus kasvatati ka niipalju aedvilja kui palju perele vaja läks.
Tol ajal oli kõigil toiduainetest puudus. Nii kurb kui see ka ei olnud, kuid isegi sugulastele ja nende lastele, kes olid evakueerunud, eriti ei jagatud. Meil oli selles mõttes vedanud. Nii vanaema kui ka noor perenaine suhtusid meisse, nende hoole alla usaldatud lastesse, nii kenasti nagu omadesse.
Ka koolis oli suhtumine evakueerunud lastesse sõbralik. Klassijuhatajaks oli noor ja rõõmsameelne naisõpetaja Murasawa-san. Ta oli energiline ja oskas õpilasi tööle innustada. Vihmase ilmaga tegi ta võimlemistunni asemel jutustamise tunni. Lapsest saadik meeldis mul lugeda, sellepärast teadsin palju jutustusi.
Näiteks jutustasin "Honjo seitsmest imelikust jutust" ühte “Oiteke-bori”.
"See lugu juhtus Edo linnas, Honjo nimelises kohas. Üks linnamees sörkis õhtul kalalt koju, tal oli seljas kalakorv, kus olid mõned kalad sees. Mees jooksis mööda vallikraavi serva, kui järsku kuulis häält: "Jäta kala maha! Jäta kala maha!" Hääl oli kuidagi kummaline ja rõhuv. Mees vaatas ümberringi, aga kedagi ei olnud näha. Ta arvas, et kuulis valesti, kuid siis kordas sama hääl jälle: "Jäta kala maha! Jäta kala maha!". Mees kangestus hirmust, viskas kalakorvi seljast maha ja pistis jooksu. Pärast seda oli selline lugu, et kui keegi öösel läks mööda seda vallikraavi serva, siis võis ikka kuulda: "Jäta kala maha! Jäta kala maha!" Nii juhtuski, et sellele kohale pandi nimeks "Jäta maha vallikraav!" (jpk. Oiteke-bori). Jutt saigi otsa."
Selliseid lugusid jutustades, teistele lastele laule õpetades, nagu näiteks “Jinjiroge ja jinjiroge”, mida mu vanemad vennad olid mulle õpetanud ja neid koos lauldes, püüdisime natukenegi eemale peletada sõjaaja sünget meeleolu.
Kuigi mina ja mu õed olime evakueerunute nimekirjas, sõitsime me igal laupäeval pärast lõunat Tōkyōsse tagasi. Hommikul vara kella nelja paiku läksime jaama pileti järjekorda. Tavalisel päeval oli väga raske vara tõusta, kuid Tōkyōsse mineku soov oli nii suur, et isegi väiksemad õed ärkasid vara. Tuttavatelt kaluritelt ostetud kalad, taludest ostetud riis ja aedvili seljakottidesse pakitud, ronisime puupüsti täis vagunisse. Vähe sellest, et tahtsime isa ja ema näha, me tahtsime neile viia natukenegi toiduaineid.
31. augustil purustati Tenian-Guamus täielikult jaapani armee, ameeriklaste väeosa maandus Reite saarele. Sellega läks Jaapani mereväe keskmise osa, Vaikse ookeani õhuruum täielikult ameeriklaste kätte. 24. novembril toimus teine õhurünnak Tōkyōle. Sellest alates muutusid ameeriklaste õhurünnakud üle kogu maa järjest tõsisemaks.
Uut 1945. aastat võtsin vastu koos isa, ema ja õdedega Tōkyōs See oli tagasihoidlik koosviibimine, kus sõime natuke mochi`t ja puljongit aedvilja ja lihaga. Peale selle oli veel minu Ninomiya tuttavatelt ostetud mandariine ja arahiisi ning noore perenaise saadetud vinnutatud kala, mis oli eriti maitsev.
Ninomiyas olles olid mu närvid pideva pinge all, sest vanema õena pidin vastutama nooremate eest. Selle tõttu olin sügaval südames lapselikult rõõmus, et võisin uue aasta esimestel päevadel olla muretult koos vanematega.
Kui talvine koolivaheaeg lõppes, siis tuli minna jälle Ninomiyasse. Sellele eelneval õhtul kutsus ema mind enda juurde ja ütles:
"Siin sees on tuhat jeeni. See on lapsele andmiseks küll liiga suur rahasumma, sest selle raha eest saaks väikse maja ehitada. Kuid praegu on keeruline ja raske aeg, laste ja vanemate lahku minek ei ole välistatud. Ma mõtlen öistele ameeriklaste õhurünnakutele, kuid ära minu pärast muretse. Kuid ma ei saa ka lõplikult kinnitada, et sinu isa ja mina tingimata ellu jääme. Minul ja isal aga praegu evakueeruda ei ole võimalik. Raha annan sinu kätte juhuks, kui midagi peaks juhtuma. Kui jõuad Ninomiyasse, siis mine kohe postkontorisse ja pane see hoiule. Võta kaasa ka see hiljuti valmistatud pitsat. Toshiko, sa oled tubli tüdruk, saad hakkama."
Seal juures mähkis ta raha valgesse riideribasse ja kinnitas selle tugevasti minu särgi külge.
"Arvatavasti hakatakse nüüd iga päev pommitama. Vist algab otsustav sõda. Aga olgu pealegi. Ega ma surma saa. Ma ei kannata surma (mulle ei meeldi surra). Olgu kuidas on, kuid koju käima ei tasu enam tulla. Said aru küll. Homme hommikul räägin ise Nobukole ja Terukole. Muidugi on Sinul ka raske, kuid mõtle vendadele, kes on sõjas, siis pead vastu. Märtsikuu pööripäeval tulen ka sinna, sest tahan minna kalmistule. Kuigi on kurb lahkuda ja kurvastad, siiski kannata välja. Kui sina oled kurb, siis väiksemad õed kurvastavad veel rohkem. Ole tubli! Toshiko, pealegi on sul varsti koolis eksamid."
Järgmisel päeval olime hädas, sest õed ei tahtnud enam Ninomiyasse sõita ja hakkasid nutma. Ema tõotas, hoides nimeta sõrmed laste sõrmedega ristis, et sõidab märtsi lõpus tingimata ka sinna. Lõppude lõpuks tulid õed koos minuga ikkagi kaasa.
Jaanuari lõpus tuli isa üheks päevaks Ninomiyasse. 27. jaanuaril oli olnud Ginza ja Kanda ümbruses selle ajani suurim õhurünnak, kus sai surma palju inimesi. Kartuses, et ka meie maja võib edaspidi maha põleda, tõi isa raha ja väärtasjad Nishiyama juurde hoiule.
Veebruari keskel laupäeval tulin koolist ja ei leidnud kuskilt õdesid. Küsisin Nishiyama noorelt perenaiselt:
"Kus Nobuko ja Teruko on?"
"Pärast lõunasööki ütlesid nad, et peavad millegipärast Tōkyōsse tagasi minema, mingeid koolitarbeid tooma, mis koju on jäänud ja läksid minema. Palusin neil sind oodata, püüdsin neid kinni hoida, kuid..."
Läksin ja rääkisin oma murest klassikaaslasele, kelle isa oli jaamaülem, ostsin pileti ja sõitsin ka Tōkyōsse. Õed olid just koju saabunud. Ainus mõte, soov koju minna, oli neid rahvasummas rongile viinud, Ninomiyast Tōkyō jaama, sealt Ryōgoku jaama. Seal said nad küll raudteelaselt noomida, kuid too helistas ka koju. Sealt saadeti neile vastu keegi klaasivabriku töötajatest. Ema oli väga mures, kuid õed otsustati märtsi lõpuni koju jätta, kuni ema ka evakueerub. Ema ütles mulle tookord:
"Toshiko, sul on varsti kooli sisseastumiseksamid. Üksinda on raske minna küll, kuid palun mine tagasi. Õpi hoolega, et saaksid soovitud kooli sisse. Õdede pärast vabandan klassijuhataja ees, olen temaga tihti vestelnud."
"Ma ei lähe ka tagasi Ninomiyasse. Jään samuti siia. Võin surra ka. Isa ja emaga koos..."
"Ära räägi rumalusi! Kannata veel natuke! Pea vastu! Kui sa koolist puudud, kuidas siis eksamitega jääb. Sina ja selline isekus... Mul on isegi raske."
Oli kurb ja raske, kui ema niiviisi rääkis, kuid polnud midagi teha, tuli üksi Ninomiyasse tagasi minna.
"Ema, tule võimalikult kiiresti Ninomiyasse!" hüüdsin endamisi, kui rong Ryogoku jaamast väljus.

5.Kus te olete, ema ja õed?
Mõni päev hiljem, 10 märtsi hommikusöögi ajal, kuulasin raadiost uudiseid. Võpatasin kogu kehast kui teatati, et 9. märtsi õhtust alates toimus kogu öö jooksul senini kõige laialdasem õhurünnak Tōkyō lõunarajoonile.
"Ei tea , kas meie maja jäi terveks. Ei tea, kas isa ja teised jõudsid põgeneda."
"Arvatavasti on kõik korras. Sinu perekonnas on kõik nii toredad ja südamlikud inimesed, küllap Kami-sama kaitseb neid," lausus noor perenaine julgustavalt.
Mõtlesin, et ei saa olla võimalik, et meie maja on hävinud. Kindlasti, kindlasti Kami-sama ja Hotoke-sama kaitsevad meid. Niiviisi ennast lohutades läksin kooli.
Kuid alles hiljem sain aru, et selle rünnakuga ei olnud jumalatel mingit tegu, see oli tõeline põrgu. 334 pommituslennukilt B29 langes nagu vihma alla 1783 tonni lõhke- ja süütepomme.
Tänapäeva nimega Sumida, Kōtō ja Taitō linnaosad said kõige rohkem kannatada. Pealtnägijate sõnul oli vaatepilt olnud kohutav, sest tol ööl puhus veel tugev tuul, mis muutudes orkaaniks, kandis lintidena keerlevaid tuleleeke. Öine taevas oli tumepunane nagu suure tulekahju ajal, aga seal, pideva õhurünnaku all, jooksid vanad inimesed, naised ja lapsed, ega teadnud kuhu põgeneda. Suitsu ja tule sees langesid nad maha ja surid. Inimesed otsisid kohta, kus oleks natukenegi vett ja tormasid vallikraavi äärde, kuid see vesi oli tuline ja nad surid seal silmapilkselt.
Kahe ja poole tunnise õhurünnaku ajal sai surma ligikaudu sada tuhat inimest ja vigastada umbes üks miljon.
Mustaks põlenud surnukehad olid nii tuhastunud, et need hajusid esimesel puudutusel. Igalpool teedel lamas hulganisti mahalangenud surnuid. Hende hulgas oli emasid, kelle seljal lamasid sülelapsed. Ootamatult sellist pilti nähes katsid tahtmatult silmad kätega kinni.
Meeste ja naiste mustaks põlenud surnukehade järgi oli täiesti võimatu aru saada, kes keegi oli. Ellujäänute näod olid ka tahmaga mustaks määrdunud, kulmud, ripsmed ja juuksed põlenud, silmad suitsust ja tuhast paistes. Oli olukordi, kus silmi ei saanud üldse avada, mille põhjuseks oli rohkem ringilendav tuhk kui kuumus. Kõik see kokku oli olnud tõeline põrgu.
Ueno ja teistesse parkidesse toodi kolme päeva jooksul kokku surnukehi. Veritsevate silmadega inimesi kogunes üksteise järel parkidesse, nad püüdsid teadmata kadunuks jäänud sugulasi leida, kui näo järgi oli seda võimatu teha, siis riideräbalate ja jalatsite järgi. Enamasti see neil ei õnnestunud. Lõpuks tulid sõdurid, laadisid omavahel lobisedes surnukehad veoautodele ja vedasid need Honjo Yokoami’s asuva maaväringu ohvrite memoriaali esisele väljakule, kus neid siis mitu päeva põletati.
Minu klassikaaslased Midori rahvakoolist, kes olid evakueerunud Chiba prefektuuri, tulid kolm päeva enne suurt õhurünnakut eksamite ettevalmistamiseks Tōkyōsse tagasi. Nendest sai pommitamisel 8 surma, sealjuures neljal juhul kogu perekond. Ühesõnaga öeldes, nad tulid Tōkyōsse surema.
Sellistes tingimustes ei olnud mõeldav kuuenda klassi lõpetamisel teha mingit pidulikku aktust, kõik läksid lihtsalt laiali.
Kolmanda päeva hommikul pärast suurt õhurünnakut olin klassis, kui klassijuhataja mind eemalt, alt trepilt hüüdis:
"Ei-san, Ei-san, tule kohe alla!"
Tegelikult imestasin, miks ta nii kõvasti karjub. Läksin alla õpetajate tuppa ja ennast unustades karjatasin:
"Isa!"
Isa seisis seal katkises määrdunud mantlis, nägu mustjaks tõmbunud. Isa oli suur ja tugev mees, kelle pikkus oli 175-6 cm ja kaal 85 kg. Ta oli olnud alati energiline ja elurõõmus, kuid see mees, kes seal seisis, oli endisest hoopis erinev. Küsisin kannatamatult:
"Isa, kas midagi on juhtunud? Kas meie maja on põlenud?" kuid isa ei vastanud sellele, vaid küsisis sosinal:
"Kas ema ning Nobuko ja Teruko tulid ka siia?"
“Ema ja õed ei ole siin. Mis on? Mis siis juhtus?..."
"Ma ei leidnud neid. Mõtlesin, et äkki tulid nad enne mind siia Ninomiyasse," ütles isa.
"Ei ole tulnud. Isa, kas midagi on juhtunud? Räägi!" jätkasin nuttes.
Õpetaja sõnas kõrvalt:
"Paistab, et isal on sinuga rääkimist. Mine nüüd koju."
Läksime isaga koos vaikides Nishiyamade juurde, kuid ema seal ei olnud.
Isa lõunatas ja magas siis hilisõhtuni nagu surnu. Ta ei rääkinud mulle midagi, kuid teda üles ajada mul ei sobinud. Läksin üksinda mere äärde. Oli märtsikuu, kuid merelt puhuv tuul oli külm. Pea oli täis rahutuid mõtteid.
"Ema! Nobu-chan! Teru-chan!" kisendasin südantlõhestavalt. Mingi seletamatu rahutus ja kurbus rõhus südant, selle eemale peletamiseks hakkasin valju häälega laulma:
"Ema, pojengid õitsele puhkesid,
alati leebe ema..."
Rumalus. Üksindustunne aina suurenes. Hakkasin kogu jõust Nishiyama maja poole jooksma.
Õhtusöögi ajaks tõusis isa üles. Pärast sööki hakkas ta vähehaaval õhurünnakust rääkima:
"Kokkuvõtlikult öeldes on Tōkyō nagu alepõletusmaa Peale selle surnukehade mäed, kõik need mõttetult surma saanud inimesed. Üksteise peale asetatud, mustaks põlenud, alasti ja söestunud surnukehad. See öö oli olnud tõeline põrgu. Neid surnukehi ühekaupa ümber pöörates otsiti sugulasi. Ema tervise tõttu olen juba pooliti leppinud, kuid küsisin Nobuko ja Teruko kohta, ehk nad otsivad oma vanemaid. Sellele kõigele mõelda on kohutavalt raske."
"Isa, miks sina ei põgenenud ema ja õdedega koos?"
"Sa tead ju, et olen korrakaitserühma liige ja me peame häire korral kooli kogunema. Sellepärast ei olnud meil võimalik koos põgeneda. Tavaliselt sinu ema ja õed läksid varjendisse koos Watanabe tädi ja tema perega."
"Isa, ma tulen homme hommikul koos sinuga Tōkyōsse. Siis otsime neid koos. Palun, isa, võta mind kaasa!" anusin nuttes, kuid isa ei lubanud. Jälgisin tähelepanelikult isa, kes selgitas:
"Ma ei saa sind kuidagi kaasa võtta. Seal on veel kohti, kus on tulekahju. Toshiko, ma otsin sinu eest ka, pea ainult siin vastu. Peale selle, võibolla ema ja õed tulevad siia. Sellel juhul oleksid nad väga mures, kui sind siin ei ole. Pealegi on varsti tütarlastekooli sisseastumiseksamid. Õpi hoolega, et kooli nõuetele vastaksid... Ole tubli!"
Järgmisel päeval palus isa endale kolm toidukorda kaasa panna ja läks jälle Tōkyōsse. Tollest ööst alates olin ema ja õdede pärast nii mures, et ei saanud öösiti kuidagi und. Mõtlesin, et kes teab, võibolla tuuakse neid öösel haavatuna siia.
Meie maja on põlenud. Hirmus kurb ja valus, et meil ei ole enam oma maja, kuhu minna. Tundsin, et vihkan ameerika sõjaväge kogu südamest. Pisar veeres pisara järel ja uni ei tulnud kuidagi. Pöörasin näo Tōkyō poole, panin käed kokku ja palusin kogu südamest:
"Kami-sama, Hotoke-sama, palun aidake mu ema ja õdesid! Kui nad on haavatud, siis tehke nii, et isa neid leiaks. Palun teid, et kõik lõpeks ometi õnnelikult!"
See oli ainus asi, mida ma teha sain.
Sellele järgnesid rahutud päevad. Isalt ei tulnud mingi teadet. Läksin üksinda Ōiso tütarlastekooli sisseastumiseksamitele. Mõne päeva pärast sain teate, et olen vastu võetud, kuid õnnitluse sain vaid Nishiyama vanaemalt ja noorelt perennaiselt.
Isa tuli paar päeva pärast seda tagasi. Tal oli hea meel, et olin sisseastumiseksamid edukalt sooritanud. Kuid ema ja õdede saatus oli endiselt teadmata. Kuid ei isa ega mina ei arvanud, et nad on surnud. Tingimata nad elavad kuskil. Uskusime, et nad võisid saada raskesti haavata ja viibivad mõnes kauges kohas haiglas, kus neid keegi aitab. Isa rääkis ka, et selle õhurünnaku ajal oli  palju inimesi hulluks läinud või mälu kaotanud.
Isa oli Nishiyamade pool ainult ühe öö ja läks siis jälle tagasi Tōkyōsse. Ta näis väga väsinuna.
Mina aga tulin iga päev pärast tunde kiiresti Nishiyamade juurde tagasi ja lootsin, et ema ja õed on just täna sinna tulnud.
25. märtsil lõpetasin Ninomiyas algkooli. 31. märtsi hommikul tõi isa mulle tütarlastekooli sisseastumise puhul koolivormi. Isa ütles, et see oli ühe tema tuttava tütre vorm. Tumesinise jaki krael oli lumivalge kant ja sinna juurde käisid loomulikult tütarlaste püksid. Vorm oli mulle natuke suur, sest olin väga väikst kasvu, kuid sellest hoolimata olin väga rõõmus:
"Isa, aitäh! Kas see sobib mulle?" küsisin ja keerutasin ringi.
"Nägin vaeva, kauplesin välja. Saad seda viis aastat kanda, kui hoiad hoolega!"
"Just nii! Kannan ja hoian hoolega!"
Järgmisel päeval läksin kooli aktusele koos isaga. Kõigil teistel lastel olid saatjaks emad. Tundsin kadedust ja piinlikkust. Kuid siis mõtlesin, et mul on isa, tõmbasin sügavalt hinge ja astusin vapralt edasi.
Õhtul rääkis isa Nishiyama vanaemale ja noorele perenaisele:
"Võibolla ma ei saa mõni aeg Ninomiyasse tulla, palun hoidke Toshikot veel natuke aega enda juures. Otsustasin Niigata prefektuuris Kashiwazaki linnas tehase rajamiseks koostööd tegema hakata. Kui see korda läheb, siis on veel vaja teha ettevalmistusi, et saaksime seal Toshikoga koos elama hakata."
Enne lahkumist lausus ta minule:
"Juulis, o-bonì ajal kutsun sind korraks Tōkyōsse. Siis lähme koos ka Ryōgoku varemeid vaatama. Seda aega oodates kuula Nishiyama pere sõna ja õpi hoolega." (o-bon – hingede päev Jaapanis)

6. Klaasist jänes
7. mail 1945 aastal kapituleerus Saksamaa tingimusteta Ameerika, Inglismaa, NSVL, Prantsusmaa ja Hollandi liitlasvägedele. 25. mail toimus pommilennukite B29 suur õhurünnak läänepoolsele Tōkyōle. Selles põles maatasa peaaegu kogu linn. 8. juunil anti käsk otsustavaks lahinguks Jaapani keskosas, Honshu saarel. 26. juunil purustati täielikult jaapani armee. Okinawal.
Teade ameerika armee maandumisest Okinawale ja selle okupeerimisest oli hirmus shokk. Ööd ja päevad vahet pidamata jätkusid õhurünnakud Tōkyōle, samuti ka Yokohamale ja Hiratsukale. Mais ja juunis pommitati peaaegu kõiki tähtsamaid linnu üle kogu maa, raudteetransport jäi seisma. Ninomiya mere ranniku alal hakkasid sinna veel alles jäänud mehed ja keskkooli õpilased vaenlase maaletuleku vältimiseks kaitsekraave kaevama. Majades valmistati pambusest kaeviku tugesid. Üks närvesööv päev järgnes teisele.
Juuli alguses sain järsku isalt kirja.
"Tule 15. juulil kell 10 hommikul Tōkyō jaama. Oota mind seal samas platvormil, kuhu saabud. Ole ettevaatlik!"
Selle ajani olin aina olnud mures isa julgeoleku pärast. Olin õnnelik, et isa selle suure õhurünnaku ajal oli ellu jäänud. Kuna elasime lahus, siis olin tema pärast kogu aeg ikka mures. Kuna vendade kohta ei olnud mingit teadet, siis oli isa mulle ainsaks toeks jäänud. Tahtsin temaga kiiresti kokku saada ja lugesin seda oodates sõrmedel päevi.
Sõitsin üle viie kuu möödumist jälle Tōkyōsse. Rong sõitis läbi Yokohama, Kawasaki, kuid mida lähemale see pealinnale jõudis, seda enam oli ümbruskond põlenud. Shinagawa oli täiesti maha põlenud. Nägin oma silmaga, kui kohutavad ja hirmsad olid õhurünnakud tagajärjed. Lõpuks saabusin Tōkyō jaama. Tulin rongilt maha ja vaatasin platvormil paremale ja vasakule, ette ja taha, kõik oli lage, ainult siin-seal oli näha betoonhoonete varemeid, isegi Ueno mägi oli siia nähtav. Olin üllatunud, et Ueno on nii lähedal. Jäin seisma ja vaatama, siis kuulsin isa häält:
"Toshiko, jõudsid õnnelikult pärale. Ei ole sõnu, et seda jubedust siin kirjeldada. Tõesti kõik, mis vähegi põles, on põlenud."
Olin nii üllatunud, et ei saanud tükk aega sõna suust. Järgnesin isale Ryōgoku jaamani. Jaama ees oli säilunud paarkümmend maja. See oli lausa ime, et need olid alles jäänud. On see tõesti sama linn, kus kuni maikuuni elas palju inimesi?! Kohe samas olid näha ka koolimaja varemed, kus ma olin koolis käinud. Hakkasime koos isaga minema läbi varemeteks ja rusuhunnikuteks muutunud linna oma maja varemete poole. Imestasin, et oli inimesi, kes juba olid jõudnud põlenud tsinkplekist ja puidujääkidest omale mingi baraki ehitada ja elasid seal. Maa seest välja paiskunud veetorustikust nõrgus vett. Seal kõrval pesi üks naine pesu. Kuna maju ei olnud, siis ei olnud orientiiri, kuhu minna, mille järgi käia. Oli imelik tunne.
"Isa, vaata meie maja terasest seif on alles!" hüüdsin tahtmatult.
See oli suur must, umbes üks meeter lai ja poolteist meetrit kõrge seif. See oli olnud esiku kõrval toas koduse altari all. Esiküljelt oli värv põlenud ja maha pudenenud. Kuid seif seisis korralikult püsti. Tundsin pitsitust kurgus ja lõin seda käega paar korda.
"Tänu sellele seifile jäid kõik meie maja dokumendid alles. Mäletad, kui tookord tõin kaasa ema musta haori, mis oli mingil põhjusel ka seifi sattunud. Arvatavasti oli ema selle põgenemise ajal sinna pannud. Muide, avamise ketas on katki, seda ei saanud muidu avada, kui tuli mitme mehe ja kangiga tagant poolt lõhkuda," rääkis isa hirmsat tulekahju meenutades. Mina aga panin tänutäheks, et seif oli säilinud, käed palveks kokku.
Siis leidsin meie maja varemetest katkise labida ja proovisin kaevata. Leidsin lössi litsutud kastruli ja katkiseid portselanist nõusid. Korjasin nende nõude, mida ema ja õed olid kasutanud, killud kokku ja sidusin taskurätikusse. Väikse sinise teepiaali, mida tavaliselt õed kasutasid, leidsin tervena. Panin selle ka rätikusse. Suur klaasist jänes, mis oli tokonomas seisnud, oli poolenisti sulanud ja kõveraks kiskunud. See oli isa tehtud. Isa võttis selle kätte ja lausus:
"Toshiko, vaata kuidas see klaas on sulanud. Siis kujutad vast ette selle õhurünnaku võimsust. Sa arvatavasti ei suuda leppida sellega, mis emaga juhtus, kuid näib, et tuleb leppida. Nüüd on sellest juba neli kuud möödas."
Panin klaasist jänese, kui hinnalise eseme oma kandekotti. Mulle sai selgeks, et meil tõesti ei ole enam maja, et see on maani maha põlenud, pisarad voolasid mööda põski alla ja ma hakkasin suure häälega nutma. Isa püüdis mind lohutada. Arvatavasti oli olukord tema jaoks veelgi keerulisem ja raskem.
Järsku hüüdis keegi:
"Te olete härra Ei?"
"Oi! Kas tõesti Watanabe-san!"
"Tõesti, härra Ei! Ja Toshiko-chan! Toshiko-chan pääses tervena, kui hea. Ema ja õed on ikka leidmata. Tõesti..."
Naine tõmbas korraks hinge ja jätkas:
"Tol päeval, kui õhuhäire algas, tulin nagu tavaliselt Toshiko-chani emale, Nobu-chanile ja Teru-chanile järele ning läksime koos varjendisse. Minu ema oli ka kaasas. Varjendis läks järjest palavamaks. Ma ei suuda unustada seda, mis esimeses klassis käiv Teru-chan tookord ütles: "Niiviisi ju kõik surevad, mina ei taha, mina veel ei sure. Ma ei sure kindlasti seni, kuni ma ei ole söönud suurest magusast riisikakust kõhtu täis." Ema ütles selle peale: "Loomulikult, kes see kannataks niiviisi surra. Ükskõik mis ka juhtuks me jääme elama!" Samal ajal läks varjendis üha kuumemaks. Lõpuks otsustasime kõik põgeneda.
Toshiko-chani ema ütles, et pääses Suure Kantō maavärina ajal kolmanda kvartali pargis ja läheb sinna. Ta võttis Nobu-chani ja Teru-chani kaasa ning ruttas varjendist välja. See oli viimane kord kui ma neid nägin. Ei tea, kui kaugele ta kahe väikse lapsega jõudis põgeneda. Minu ema viletsate jalgade tõttu põgenesime meie lähedal asuvasse teise kvartali parki. Igal juhul on lausa ime, et me selle tulemöllu seest pääsesime. Kui hommikul valgeks läks, tulin siia vaatama ja nägin, et härra Ei istub siin küürutõmbunult põlenud maja varemetel. Tema suur kere rappus nutust kui ta ütles: "Watanabe-san, minu naist ja lapsi ei ole kuskil..." Ma ei unusta seda kunagi. See öö tõesti..."
"Watanabe-san! Lõpetage juba!" lausus isa jõuetu häälega.
Seisime kolmekesi varemetel ja panime vaikides käed palveks kokku. Lahkusime Watanabe vanema tütre juurest ja suundusime Setagaya linnaosa Chitose-Karazuyamasse. Seal Teramachi tänaval asub meie perekonna tempel, mille juures asuval kalmistul on meie suguväsa hauad. Olime isaga otsustanud, et pärast lõunat tuleb ema ja õdede matusetalitus läbi viia. Kuna nende tuhka ei olnud siis olime kaasa võtnud nende riideid ja esemeid. Templi vaimuliku juuresolekul asetasin hauakivi jalamile meie kodu varemetest leitud ema teepiaali killud ja samast leitud õdede väikse teepiaali
"Nende kolme surm tundub ikkagi veel uskumatuna. Kuid arvatavasti sellest hirmsast tulemöllust nad ei pääsenud. Möödunud on juba neli kuud. Aga kui nad surnud on ja me matusetalitust ei teeks, siis nad ei saavutaks nirvaanat. Lootes, et nad on elus, palvetame Toshikoga kahekesi nende eest," ütles isa.
Ma noogutasin vaikides ja panin käed palveks kokku, ise kogu hingest soovides, et nad ei ole surnud, nad ei ole surnud.
Ööbisime templis. Järgmisel hommikul, istudes templi aiaga külgneval terassil, arutasime isaga, mis saab edasi.
"Teeme nii, et saaksime võimalikult kiiresti hakata Niigatas koos elama. Nüüd hakkab ka Ninomiyas ohtlikuks minema. Nishiyamadelt sain kirja, kus nad teatavad, et nad tahavad lapsed saata noore perenaise isakodu. Kui oleks võimalik suvisel koolivaheajal Niigatasse minna. Kooli tuleb avaldus esitada ja ainult ülemineku dokumendid vormistada. Muidugi on kahju, sest selles koolis on juba palju sõpru, kuid tuleb leppida. Selle asemel aga saan seekord hakata sinuga koos elama.
Tahaksin oma üleminekust ka vendadele teatada, kuid nendelt ei ole mingeid teateid. Ei tea mis teha? Isa!"
" Ei ole midagi parata, käib sõda. Ei tea, kus nad praegu on. On nad elus, või on nad surnud. Kui mõlemad ellu jäävad, küllap siis tuleb ka kohtumise päev." lausus isa.
Tōkyō jaamas läksime isaga lahku. Võimalikeks koolist ülemineku kuludeks andis isa mulle 30 jeeni.
Kui järgmisel päeval kooli läksin, rääkisin teise kooli minekust klassijuhatajale. Isobe-sensei oli ümara näo ja emaliku olekuga leebe inimene, kes tundis mulle südamest kaasa. (-sensei – austav suffiks, mida kasutatakse pöördumisel õpetaja poole või temast rääkimisel)
"Mul on väga hea meel, et sa saad edaspidi isaga koos elama hakata. Ükskõik kuhu sa lähed, sa õpid ikka hoolega," ütles ta ja korraldas lahkumiseks koosviibimise, kus laulsime üheskoos laulu "Soojana merevee voolus sündinud ja kasvanud, oled pärl..."
Meile, kes me sel ajal ainult sõjalaule laulsime, läks see ilus laul väga hinge.

7. Isa surm
30. juulil sain isalt telegrammi:
"4. augustil kohtume. Ole valmis!"
Lõpuks ometi oli käes Niigatasse minek. Isaga kohtumiseni oli jäänud ainult viis päeva. Tegin koolis teise kooli üleminekuks vajalikud toimetused ja sain dokumendid kätte. Järgmisena läksin kohalikku omavalitsusse, et taotleda tõend teise kohta elama siirdumise kohta, siis käisin veel normeeritud kaupade jaotuspunkdides ja sain tõendid selle kohta, kui palju ma selle päevani riisi, miso’t, sojakastet ja riideid olen kätte saanud. (miso – sojaubadest pasta, mida kasutatakse suppide valmistamiseks) Ilma nende dokumentideta poleks ma järgmise elukoha jaotuspunktidest neid eluvajalikke kaupu saanud.
Tollal ei olnud võimalik nii nagu praegu, et lähed ükskõik millisesse kaubamajja ja ostad, kui ainult raha on, ükskõik mida. Sõja ajal oli kõigeks vaja dokumente. Igal inimesel oli vaja igasuguseid dokumente, et elada oma elu. Igaljuhul minul, tütarlastekooli esimese klassi õpilasel tuli selleks käia küll siin, küll seal. See oli hirmus! Samal aial käisin veel sõprade juures kodus lahkumisvisiite tegemas ja viis päeva möödus märkamatult.
Isa tuli neljanda augusti lõuna ajal. Ta imestas, et olin kõik ettevalmistused juba teinud ja kiitis mind selle eest. Nii võisime Ninomiyast lahkuda juba järgmisel päeval. Hommikul oli vaja ainult pakid jaama viia. Öösel ma peaaegu ei maganud. Ema ja õdede saatus oli endiselt ebaselge, kuid kuna juulikuu o’bon`i ajal oli läbi viidud ajutine matusetalitus, siis olime nii isa kui ka mina olukorraga leppinud.
"Isa, kui kauaks me Niigatasse jääme? Millal hakatakse meile Tōkyōsse uuesti maja ehitama?"
"Kardan, et enne sõja lõppu ei ole mõtet... Raske on, kuid tuleb veidi veel vastu pidada. Pole kahtlust, et Jaapan võidab sõja," lausus isa mõtlikult.
5. augustil oli jälle väga palav päev. Isa käis hommikul Ninomiya jaamas pakke ära saatmas. Natuke enne kella ühteteist jätsime Nishiyama perekonna, naabrite ja mind saatma tulnud koolikaaslastega hüvasti ja hakkasime Ninomiya jaama minema. Jaamani oli umbes 25 minutine tee.
Tōkaidō betoonist maantee kiirgas kuumust, käia oli väga raske. Nii isa kui mina olime higist läbimärjad. Olin lahkumas linnast, kus olin elanud peaaegu aasta. Sellele mõeldes oli piinav vaadata tuttavat loodust mõlemal pool teed. Vaatasin taevast, see oli pilvitu ja sinav igal pool, päike kiirgas silmipimestavalt.
"Hea oleks, kui õhurünnakut ei tuleks, kuid... Kui rong jõuab õnnelikult Tōkyō jaama, siis saame õhtul Ueno jaamast edasi sõita. Kui hästi läheb, siis jõuame homme õhtuks Niigatasse," lausus isa.
Ka mina mõtlesin sellele, et ometi on selles ärevas olukorras midagi rõõmustavat tulemas, kui juba homme õhtuks Niigatasse jõuame.
Mõte sellele, et sellest päevast alates saan iga päev elada isaga koos, täitis mu lapsehinge suure lootusega. Tundmatus kohas on arvatavasti esialgu raske küll, mõtlesin, kuid lohutasin end sellega, et isaga koos läheb kõik hästi. Niiviisi omaette mõtiskledes tundus raske seljakottki natuke kergem olevat.
Lõpuks saabusime Ninomiya jaama, mis oli nagu ikka seljakotte kandvaid inimesi ja suminat täis. Need inimesed olid Tōkyōst ja Yokohamast tulnud siia toiduaineid ostma. Neil oli peale seljakoti veel suured pambud mõlemas käes, nad ootasid saabuvat rongi. Kuid rongi ei tule ega tule! Õige aeg oli juba ammu möödas, rong hilines. Ma hakkasin millegipärast hirmsasti närveerima.
"Ei tea, kas nad kontrollivad pileteid ka. Hirmus oleks, kui jääksime Tōkyōsse hiljaks."
"Ei ole midagi parata, sõda käib. Võibolla on kuskil õhurünnak ja rong seisab. Aga küllap ta varsti tuleb," rahustas mind isa.
Samal ajal kõlas äkki mingi metalne heli - pin! ja selle järel kohe kõrvulukustav heli tat-tat-tat-tat! ja laest sadas alla midagi vihmataolist.
"Aaah! Kuulipilduja!" karjus keegi.
"Pikali!"
Roomasin nagu unes ooteruumi pingi alla. Üleni värisedes sirutasin käe välja ja kordasin aina:
"Isa! Aita! Ema! Aita! Aidake!"
Kuid vastuseks kôlas lõpmatult tat-tat-tat-tat! tat-tat-tat-tat! Hiljem kuulsin, et 10 ameerika hävituslennukit P51 olid võtnud jaama sihikule ja mitu korda tagasi pöördudes tulistasid seda pidevalt kuulipildujatest.
Mul oli vaevu hing sees kui ma natukese aja pärast kuulsin kellegi häält:
"Korras! Paistab, et lennukid läksid tagasi."
Ronisin lõpuks pingi alt välja. Ah! Pääsesin, olen elus! Oli esimene mõte. Käed ja jalad olid terved, mitte kuskil ei olnud kriimu ka, kuid süda tagus rinnus metsikult. Istusin sinna samasse maha, kuid süda lõi ikka veel kiiresti, kiiresti. Järsku märkasin enda ees lamavat naist, kelle seljast tilkus põrandale verd. Ehmatasin, kargasin püsti ja taganesin hirmunult, sest naise kõhu all lamas umbes viieaastane poisike ja nuttis haledalt. Naise silmad olid avatud, kuid ta oli surnud.
Igalpool lamas küll elavaid, küll surnud veritsevate haavadega inimesi. Ootesaal oli täis inimeste nuttu ja oigeid. Lõpuks sain enesevalitsemise tagasi ja märkasin kohkumusega, et isa ei olnud näha. Karjusin mitu korda:
"Isa!...Isa!..."
Mind valdas hirm, hüüdisin järjest vaiksemalt ja hakkasin nutma, sest isa ei olnud tõepoolest. Mõtlesin, et isa on saanud haavata ja tormasin lähedal asuvasse haiglasse, seljas raske seljakott ja kummagi käe otsas pakk. Liikusin nagu unes, olin hirmsasti mures, mis siis teha kui isa on haavatud.
Väike haigla oli inimesi tulvil. Hüüdsin valjul häälel:
"Kas Ei on siin? Isa, kas isa ei ole siin?"
Kordasin seda mitu korda, kuid vastust ei tulnud. Jooksin jälle jaama tagasi. Ärevus täitis rinda, mõtlesin, mida teha, mida teha?...
Märkasin, et jaama sissekäigu poolt tuli kaks raudteelast kanderaamiga, millel lamas palakaga kaetud inimene. Mõtlesin, et arvatavasti on see inimene juba surnud, kui nägin palaka alt väljaulatuvat jalga. Ah, see saabas, käis mõte läbi pea ja tõmbasin palaka pealt.
"Isa! Isa! Mis juhtus?" karjusin ja raputasin isa õlast. Kuid isa suur keha oli liikumatu. Paremalt meelekohalt tilkus verd. Nägu oli hallikas, silmad avatud, kuid vastust ei tulnud. Ei või olla, et isa on surnud. Mõtlesin, et see lihtsalt ei ole võimalik ja hammustasin valusalt alahuulde, et mitte suure häälega nutma puhkeda. Kuid silmad ei kuulanud sõna, lõpuks hakkas üksteise järel veerema kuumi pisaraid üle põskede. Mul oli piinlik, kuid midagi ei olnud teha. Püüdsin kogu jõust nuukseid tagasi hoida. Kuulsin inimesi rääkivat:
"Näib, et tal on isa surnud."
"Kurb!"
"Ta on alles laps. Paistab, et kedagi ei ole..."
Pigistasin käed kõvasti rusikasse ja palusin:
"See on minu isa. Palun viige ta kiiresti haiglasse! Palun! Palun!"
Järgnedes isa kanderaamile, ruttasime võimalikult kiiresti haiglasse. Läksime üle Tōkaidō maantee Matsubashis asuvasse Nakazima haiglasse.
Kanderaami kandnud raudteelane hüüdis kõva häälega:
"Doktor! Siin on haavatu. Selles õhurünnakus sai pihta."
"Palun aidake!" hüüdsin mina ka.
Eemalt ligines kiirustades arst.
"Oi! See on hirmus!" sõnas ta, võttis isa käe ja katsus pulssi.
"Kahju! Ta on juba surnud," lausus ta, võttis vati ja tupsutas isa meelekohta. Sulgesin tahtmatult silmad. Ma ei tahtnud vaadata, kartes et isa saab veel haiget. Kui ma silmad taas avasin, märkasin vatti tema rinnal ja seejärel ka puusal. Jälgisin hajameelselt arsti tegevust. Mul oli imelik tunne, nagu oleks õhust puudus.
"Tütarlaps! Kahju küll, kuid sinu isa ei ole enam. Teda on tabanud kolm kuulipilduja kuuli. Seejuures oli surmav meelekohta sattunud kuul, mis on praegugi veel peas. Rinda ja puusa tabanud kuul on läbi läinud. Võtke kiiresti kellegagi ühendust. Ma kirjutan kohe surmatunnistuse. See hirmus kuumus. Kui midagi ette ei võta hakkab surnukeha lagunema."
"Mul ei ole kedagi. Tōkyō kodu on põlenud, ema ja kaks õde on surnud. Vennad on mõlemad rindel. Nende kohta ei ole midagi teada."
"Sa oled evakueeritu. Kas praeguses elukohas sugulasi ei ole?"
"Ei ole. Nad on võõrad. Tuttavate soovituse järgi evakueerusin. Senini... Nüüd tahtsime Niigatasse minna."
"Kuid pole midagi teha. Surnukeha tuleb aega viitmata sinna viia."
Samal ajal tuli kohale Nishiyama perenaine koos naabrimehe ja selle pojaga.
"Tädi!" hüüdsin ja haarasin tahtmatult tema ümbert kinni. Seni tagasihoitud valu võttis korraga võimust ja pisaraid voolas ojana. Kirusin enda jõuetust ja püüdsin nuttu peatada, ometi ei teadnud ma enam, mida teha.
"Toshiko-chan, hea, et sina terve oled. Sa ei ole kuskilt viga saanud. Inimesed, kes sind tundsid, tulid kohe meile ütlema, et isa sai surma."
Natukese aja pärast küsis arst:
"Kas te viite surnukeha enda juurde?"
"Jah, nii me teeme," vastas Nishiyama perenaine otsustavalt. Mul oli hea meel, just nagu oleksin põrgus viibides kohanud Hotoke-sama. Sellises olukorras ei oleks ma üksi osanud mitte midagi ette võtta.
"Tädi! Aitäh!" sain lausuda ja hakkasin jälle nutma.
Raudteelane, kes oli aidanud mu isa kanda, ulatas mulle isa hinnalise musta portfelli ja sõnas:
"See oli sinu isa kõrval maas. On see teie oma?"
"Jah, on küll! Suur tänu!"
See oli tõesti tänuväärne tegu. Ilma selle portfellita ei oleks mulle jäänud muud kui ema antud tuhat jeeni, mille ma olin postkontorisse hoiustanud. Mis siis oleks saanud, kui raudteelane ei oleks seda märganud. Tegin talle tänutäheks sügava kummarduse.
Siis selgitas arst sõbralikult:
"See on surmatunnistus. Evakueeritu surnukeha ei tohi ära viia, vaid peab tuhastama. Mine selle dokumendiga omavalitsusse, sealt saad matuse ja krematooriumi loa. Kui neid dokumente ei ole, siis krematoorium vastu ei võta. Krematoorium asub Odawara linnas, kuid nad ei tuhasta, kui ise puid ei vii. Ära unusta, et selleks on hobuveovankri jagu vaja. Pea kõiges nõu täiskasvanutega. Selle palavuse tõttu peaks homme minema... Krematooriumile teatan ma ise.”
Pidasime Nishiyama perenaise ja naabrimehega nõu ja otsustasime, et mina lähen omavalitsusse ja jaama, ülejäänud viivad isa surnukeha ja pakid Nishiyamade juurde. Surusin isa porrtfelli vastu rinda ja hakkasin minema omavalitsuse poole, kuhu minekuks kulub umbe 15 minutit. Teel sinna kohtasin Tanaka’t, kellega olin koos käinud kuuendas klassis.
"Ei-san, mis su isaga juhtus? Kuulsin Hara-sanilt, et ta sai haavata."
"Hullem, ta sai surma. Homme tuhastame. Olen hädas, sest selleks olevat vaja hobuveovankri jagu puid. Kui teil on kodus puid, siis palun andke natuke, peale selle, ole hea ja palu ka teistelt oma tuttavatelt puid. Palun sind!"
"Sain aru. Lähen kohe koju ja pean seal nõu. Siis teatan ka teistele klassikaaslastele, küll kuidagi ikka saab. Kas toome puud Nishiyamade juurde? Kuhu sa ise lähed?"
"Lähen nüüd omavalitsusse, sealt on igasuguseid dokumente vaja. Siis lähen jaama, sest pean seal pagasisse antud pakid välja võtma."
"Nii-nii. Ära heida meelt, pea vastu! Igatahes õhtuks loodan puud kohale toimetada. Ole tugev!"
Lahkusin klassikaaslasest ja lippasin edasi.

8. Tahaksin surra
Läksin mööda Kaigandoori tänavat, ületasin Tōkaidō maantee ristumiskohas ning jõudsin mäe küljel asuva omavalitsuse juurde. Vastuvõtu laua juures ajasin selja hästi sirgu, upitasin pea püsti ja küsisin kõva häälega:
"Palun matuse tõendit. Lähen homme krematooriumi. Siis paluksin veel krematooriumi jaoks ka. Siin on surmatunnistus. Isa sai selles Ninomiya jaama õhurünnakus surma."
"Sa oled üksi? Kus ema on? Lastele ei..."
Ma vihastasin. Tuli tahtmine karjuda, et kui keegi teine oleks, siis ma ei oleks ju tulnud, kuid ma pidasin vastu.
"Ei ole kedagi. Ema sai 10. märtsil Tōkyō õhurünnakus surma. Mõlemad vennad on rindel."
"Sellepärast oled sugulaste juures. Kas oled evakueeritu?"
"Jah olen, kuid ma ei asu sugulaste juures. Nad on tuttavad. Nishiyama-sanil on õlimüügi firma. Kui homme tuhastada ei saa, siis on väga halb. Arsti sõnade järgi läheb surnukeha suvel pahaks, sellepärast peab kiirustama. Olen hädas. Palun aidake!"
Olin meeleheitel. Minu ümber kogunes omavalitsuse töötajaid. Kuulsin neid rääkimas:
"Kole küll!"
"Täiesti üksi jäänud, vaeseke!"
Kuid mul ei olnud siis kaastundest sooja ega külma. Tahtsin ainult võimalikult kiiresti oma dokumendid kätte saada. Peale selle pidin veel kiiresti jaama jõudma, muidu saadetakse pagas Niigatasse teele. Mul oli tõesti kiire. Samal ajal tuli siseruumist välja tähtsa moega mees ja ütles:
"Arusaadav! Andke talle dokumendid välja! Kuhu sa oled sisse kirjutatud?"
"Mida see tähendab?"
"Seda, et milline on sinu kodune aadress Tōkyōs?"
"Tōkyō, Honjo-ku, Higashi Ryōgoku Midori-cho 2-5."
"Ahaa! Arvatavasti on ka Honjo omavalitsuse maja põlenud. Kas sul selle kohta mingit dokumenti ei ole?"
"Kui ma kooli vahetasin, siis oli mul küll vajalikud dokumendid. Võibolla on siin sees midagi," ütlesin, avasin isa portfelli ja tõstsin dokumendid välja. Ulatasin ühe nendest ametnikule:
"Ma ei tea, kas see sobib?"
"Sellest piisab täiesti. Kui seda ei oleks, siis matmise tõendit ei saaks anda. Kõik inimesed, kellel sugulasi ei ole, peab matma mõne Ninomiya templi kalmistule. Väga hea!"
"Sinu isa ja ema olid 47-aastased, aga õed?"
"7 ja 10-aastane, kuid nad jäid koos emaga 10. märtsi õhurünnaku ajal teadmata kadunuks. Tegime siis isaga ajutise matusetalituse."
"Niisiis oled nüüd täiesti üksi. Mis edasi saab? Kas jääd Nishiyama Iori-sani juurde?"
“Ei tea. Praegu mõtlen vaid sellele, et homme pean isa surnukeha Odawaras tuhastama."
"Kui oled sellega hakkama saanud ja on mingeid muresid, siis tule kohe siia. On selge?" sõnas tähtis ametnik hoolitseva tooniga tasakesi.
Võtsin dokumendid vastu, tegin viisaka kummarduse, tänasin ja väljusin omavalitsuse hoonest. Seejärel läksin jaama ja küsisin hoiuruumi töötajalt, kas minu pagas on veel saatmaata. Oli! Korras! Palusin, et see edasi hoiule jäetaks. Õnneks oli seal minu sõbra Kashio isa, kes sõnas lahkesti:
"Hästi! Ära muretse, hoiame nii kaua kui vaja."
Läksin tagasi haiglasse ja teatasin arstile, et olen paberid korda ajanud ja küsisin:
"Kui palju maksis isa läbivaatus?"
"Heaküll! Sellest tähtsam on see, et üksi jäädes hakkama saad. Pea Nishiyama-san’iga korralikult nõu, ükskõik, mis ka ei juhtuks, ära alla anna. Sina oled ellu jäänud, pea seda kalliks. Sina oled osa oma isast ja emast, pead kõigest väest püüdma edasi elada," rääkis arst julgustavalt.
"Jah! Suur tänu teile! Jään teile eluaeg tänuvõlglaseks!"
Pärast seda läksin tagasi Nishiyamade juurde. Isa verised riided olid seljast võetud ja ta oli puhtaks pestud. Ta oli meeste yukatasse riietatuna asetatud asemele, käed korralikult rinnale kokku pandud.
Kirstu kohta oli siit-sealt kuulatud, kuid materjali puuduse tõttu seda ei õnnestunud hankida. Midagi ei olnud parata, surnukeha tuli tuhastamisele viimiseks mähkida linadesse.
Samal ajal hakkas klassikaaslase Tanaka kutse peale üksteise järel tulema inimesi, kes tõid Nishiyama õuele puid. Inimesed teadsid õhurünnakust Ninomiya jaamale. Kuigi peale minu isa sai surma veel palju inimesi, muretsesid kõik ka tema pärast.
"Ei-sani isa on surnud. homme on tuhastamine, kuid ta on mures, et puid ei ole," liikus teade suust suhu.
Kui ma esikust õue vaatasin oli seal juba suur hunnik puid. Panin käed kokku ja tänasin kõiki. Kuigi olin kuuendas klassis koos nendega õppinud ainult teise ja kolmanda kolmandiku õppeaastast, tulid kõik kenasti mulle appi. Samal ajal ilmus Kamano kandist üks klassikaaslane koos isaga, kellel oli talu. Ta küsis murelikult: "
"Kas teil homme puude ja surnukeha viimiseks hobuveok on olemas?"
Kuna mulle ei meenunud, et oleksin koolis temaga eriti palju rääkinud, olin ääretult üllatunud, kui ta isa sõnas:
"Kui minu last poisid koolis kiusasid, siis sa tulid talle appi. Sellepärast siis tuleme nüüd meie sinule appi."
Embasin klassikaaslast, tänasin neid ja tahtmatult hakkasid pisarad jälle voolama. Puude muretsemisele olin mõelnud, kuid nende kohaletoimetamisele ei olnud ma veel jõudnud mõelda. Palusin tal tulla hommikul kella kaheksaks.
Õhtu saabudes tulid kohale Nishiyama sugulased. Kaastunnet avaldama ei tulnud ainult mu sõbrad, vaid neile lisaks palju teisi: viis kuuendat klassi, peale selle õpilasi teistest klassidest ja lähedal elavad õpilased, kellega koos koolis käisin. Kõik nad tulid mulle, kes ma olin täiesti üksi jäänud, moraalseks toeks. Tütarlaste koolist, kus ma hakkasin käima, tuli Kitazume Teruko koos emaga, Suzuki Hiroko koos ema ja vanema vennaga. Sisseastumiseksamite ajal olime koos Hirokoga õppinud, tema vend oli meile abiks olnud. Ta ema võttis mu käe ja lohutas:
"Toshiko-san, kui sul on muresid, siis teata meile kindlasti. Ootame sind igal ajal. Tingimata!"
Ka Hiroko vend julgustas:
"Võimalikult kiiresti muutu jälle endiseks elurõõmsaks Toshiko-chaniks. Igaljuhul ära lase pead norgu! Pea vastu!"
Tõesti kõik nad tundsid mulle südamest kaasa ja tulid lohutama. Kuid peagi lahkusid kaastunnet avaldama tulnud inimesed ja järsku jäi täiesti vaikseks. Avaldasin veelkord Nishiyama vanaemale ja noorele perenaisele tänu.
Alles me olime seoses Niigatasse minekuga koos isaga neile öelnud tänu kõige hoole eest, arvates, et lahkume lõplikult. Kuid järsku oli kõik muutunud, mind ootas ees isa kirstu juures valvamise öö.
Aeg oli selline, et igas majas oli oma perekonna asjadegagi tegemist, ometi ilmutasid täiesti võõrad inmesed minu vastu sellist südamlikkust. Seejuures tuli see inimeste siirast südamest. Ja see ei võinud olla ainult kaastunne.
"Tõepoolest suur, suur tänu. Olen praegu alles laps ja jään tänu võlgu. Kuid ma ei unusta seda iialgi. Ehk kunagi tulevikus saan tänuvõla tasuda."
"See on tänutäheks selle eest, mis me sinu isale ja emale seni oleme võlgu jäänud. Saatus on selline. Aga, kui sa nüüd Tōkyōsse lähed ja hätta jääd, siis tule tingimata siia tagasi. Ära häbene. Siis veel üks oluline asi. Enne sa näitasid pitsateid, mis olid portfellis. Need on väga tähtsad asjad. Neid ei tohi kellegi kätte anda, vaid peab enda juures hoidma nagu talismani. Hoia neid hoolega seni kuni vennad tulevad tagasi," selgitas Nishiyama vanaema, ulatades mulle valgest riidest õmmeldud pika kitsa kotikese ja käskis pitsatid sinna sisse panna.
Võtsin isa portfellist kolm pitsatit, panin kotikesse ja sidusin selle vanaema õpetuse järgi ümber keha. Isa portfellis oli veel palju pabereid. Ma ei teadnud, mis paberid need on, kuid arvasin et kindlasti väga tähtsad. Mõtlesin, et neid ei võta ma sealt enne välja kui vennad tulevad tagasi.
Sama moskiitovõrgu all oli kaks aset, ühel lamas isa surnukeha, teisele läksin mina magama. Kergitasin natukeseks isa näole asetatud valget riiet. Vaikiva isa pea ümber mähitud sidemes oli paremal meelekohal läbiimbunud verest mustjaspunane plekk. Kui vaatasin isa surnukahvatut nägu haaras mind järsku valu ja viha. Kui midagi ei oleks juhtunud, oleksime isaga koos öises rongis Niigata poole sõitnud. Keegi ei võinud ettegi kujutada, et nii võis minna. Ma ei teadnud, kus vennad on, kas nad elus või surnud. Miks just mind peavad sellised kibedad katsumused tabama? Kus siin maailmas siis Kami-sama ja Hotoke-sama praegu on? Julm! Halastamatu! Nad võtsid minult isa. Vastik! Kole! Ma tahan ka surra! Nende kurbade mõtete juures hakkasid jälle pisarad voolama. Oleksin tahtnud suure häälega nutta, kuid tol hetkel ei võinud ma isegi seda teha.
Sügavas unes oleva öö vaikuses otsustasin minna mere äärde, läksin tagauksest välja.
Vaatasin vihaselt üksisilmi pilkasesse pimedusse mattunud merd, nagu keskenduksin merepoolsele vaenlasele. Järsku kuulsin, kuidas lained rannale veeresid ja tagasi tõmbusid. Tundsin kogu kehaga, kuidas nad mind enda poole tõmbasid ja astusin paar kolm sammu vette.
Suur laine tuli ja paiskus vastu puusi, kaotasin tasakaalu ja kukkusin. Ehmatasin, kas ma tõesti tahan surra. Ma ei tohi veel surra! Pean isa surnukeha viima põletamisele Karasuyama templisse. Enne tuhastamist ma ei tohi surra. Nii mõeldes keerasin merele selja, võtsin getad kätte ja tulin nagu poolunes Nishiyamade juurde tagasi. Maja taga asuva kaevu juures pesin jalad puhtaks ja sisenesin majja, kus valitses vaikus nagu poleks midagi juhtunud.
Mulle tundus nagu riidleks isa minuga:
"Toshiko, rumal oled või! Ära seda küll tee!"
Ma armastasin oma isa väga. Olin sündinud pärast kahte poissi, sellepärast hellitas isa mind eriti. Harilikult istusin isa põlve peal, kui ta oma õhtunapsi võttis. Isegi tehase töölised nöökisid:
"Toshiko-chan on isa lemmik. Kui ta mehele hakkab minema, mis siis küll isast saab!" Mulle meeldis isa samuti... Kui mõtlesin sellele, et mis saab edasi, siis hakkasid jälle pisarad voolama.
Kui ma ärkasin hakkas juba hommik koitma. Olin mingil hetkel isa padja najal nuttes magama jäänud. Eelmise päeva õhurünnaku ja sellele järgnevate sündmuste ja rahutu öö tõttu olin ma täiesti välja kurnatud. Vaatasin isa ja mulle tundus, et ma ikka veel magan. Proovisin hüüda:
"Isa!" ja sain aru, et eilsed sündmused ei olnud uni. Isa on tõesti surnud. Isa! Ma olen üksi jäänud, miks sa ometi surid? Tahan surra! Tahan surra! Kuid siis jälle, et ei taha. Ma ei taha nutta. Pean ennast lõpuks korrale kutsuma. Ema oli meile tihti rääkinud:
"Ära käitu kunagi nii, et muutud naeruväärseks! Ära kunagi tee midagi sellist, mis teeb kahju teistele inimestele.”
Kui ma sureksin, kes käiks siis isa, ema, Nobu-chani ja Teru-chani haual. Ma pean elama ükskõik mis ka juhtuks, ma pean vastu pidama.

9. Krematooriumis
6. august, kesksuvises sügavsinises taevas ei olnud ainsatki pilve.
Natuke peale kella seitset tuli koolikaaslase isa härjavankriga. Kuna kirstu ei olnud, siis mähkisime isa surnukeha voodilinadesse, selle ümber villase teki ja sidusime kolmest kohast nööriga kinni. Vankri peale ladusime puud, sinna peale isa surnukeha ja mahakukkumise vältimiseks kinnitasime selle kanepinööriga.
"Asume teele!"
Selle peale langetasin vaikides pea mind saatma tulnud naabrite, sõprade ja Nishiyama pere ees. Ronisin vankri tagumise otsa peale ja istusin puudele. Vanker hakkas aeglaselt liikuma. Nutma ma enam ei hakanud, kuulasin ainult vankri rataste kiuksumist. Läksime mööda Tōkaidō maanteed, mille ääres mõlemal pool kasvasid männid. Möödusime Kōzu’st ja Kamonomiya’st. Kui sõitsime üle suure silla, viipas onu käega ja ütles:
"Seal ongi krematoorium. Varsti oleme kohal."
Vaatasin paremale poole ja nägin seal kõrget korstnat. Krematoorium oli nagu mingi sümbol, mis oli mu hingele hirmus ahistav.
Näitasin krematooriumi töötajale tõendit ja palusin isa surnukeha tuhastada. See mees ja onu võtsid surnukeha vankrilt maha ja asetasid magamisaseme taolisele alusele. Ma ei saanud enam millestki aru. Peas tagus mõte, kas pean midagi tegema, kuid ma ei teadnud mida. Krematooriumi töötaja võttis isa surnukeha ümbert villase teki, jättes ainult linad alles ja sõnas:
"Saabunud on lahkumise hetk."
Tahtmatult haarasin isa surnukehast kinni. Midagi ei olnud parata, pisarad hakkasid jälle voolama.
"On juba hilja," lausus onu, võttis mu ümbert kinni ja tõstis üles.
Raudne uks avanes, tööline pöördus sinna poole ja viskas surnukeha nagu mingi eseme seesolevale alusele. Punased tuleleegid tõusid aeglaselt üles. Ma karjatasin:
"Oota!", kuid raudne uks langes mürtsudes kinni. Mulle tundus, et kuulen, kuidas isa seal tule sees karjub:
"Kuum! Kuum! Kuum!"
Istusin sinna samasse maha, surusin käed kõrvadele ja hakkasin nutma. Onu võttis mul käsivarrest kinni ja viis mind kõrvalruumi.
Ma ei tea kui kaua aega kulus, kui krematooriumi tööline tuli ja tõi neljakandilisele alusele asetatud kahekordsel ajalehepaberil isa tuha ja ütles:
"Praegu siin urne ei ole. Keerake selle paberi sisse ja võtke kaasa. Kodus pange ise mingisse karpi, hea kui urn oleks."
Isa tugevast kehast oli järgi jäänud siis ainult väheke tuhka. Jälle täitus süda valuga. Vaatasin tähelepanelikult tuhka, selle sees oli umbes 5 cm pikkune tahmunud metalli tükk. Võtsin selle kätte ja avastasin, et see oli kuulipilduja kuul. Mulle meenus, et arst oli rääkinud kuulist, mis sisse jäi. Mul oli tahtmine see maha visata, selle peal trampida ja karjuda:
"See kuul, see kuul tappis minu isa!"
Valu ja piin haarasid mind, kuid pistsin kuuli pluusi taskusse. Tahtsin hoida seda kui tõendusmaterjali isa tapmisest, sellest, millist valu see kuul temale valmistas enne surma ja tuhastamist. Ma ei unusta kunagi seda tunnet, mida kuul minus tekitas. Pöördudes nähtamatu vaenlase poole, surusin hambad huulde ja mõtlesin, kui ameerika väed maale tulevad, siis maksan kindlasti kätte.
Tagasiteel istusin härjavankri keskel ja surusin ajalehepaberisse pakitud isa tuhka hellalt vastu rinda. Tulime tagasi mööda mändidega ääristatud Tōkaidō maanteed.
Kui jõudsime Kōzu’sse, loojus paremal pool päike merre, värvides kogu merepinna veripunaseks. Eilsed sündmused ei olnudki unenägu. Minu isa, kes oli ikka terve olnud, oli nüüd minu käte vahel. Ma olin tõesti täiesti üksi jäänud. Kas sõda ei ole inimeste tapmine inimeste poolt? Kuid mina ei ole ju kedagi tapnud. Keegl ei tohiks sõda alustada. Aga kes alustas?
Kolmeteistkümne aastasena ei osanud ma nendele küsimustele vastata. Teadsin ainult tõsiasja, et ameeriklaste õhurünnaku ajal said surma minu isa, ema ja kaks õde. Ma ei osanud arvata, kes ameerika sõduritest neid tapsid ja millised need mehed välja nägid. Nad põletasid ka maja, nii et mul ei ole enam kodu, kuhu minna. Kelle peale see viha, kurbus ja piin välja valada? Kuidas peaksin ma edasi elama? Oli tahtmine suure häälega kisendada ja karjuda. Olin jälle nutma puhemas.
Sain aru, et minu pidev nutmine paneb teised inimesed muretsema. Otsustasin nutmise lõpetada. Kui pisarad hakkavad tulema, pühin nad lihtsalt kiiresti ära.
Kui jõudsime tagasi Nishiyama maja juurde, tänasin kogu südamest onu, kes oli mind Odawarasse viinud ja tagasi toonud. Nishiyama vanaema ja noore  perenaisega nõu pidanud, keerasin natuke raha paberisse ja palusin neil selle onule edaspidi üle anda.
Nishiyama pere liikmed kõik panid käed kokku ja tegid kummarduse minu tuhaks muutunud isa ees. Pakikese tuhaga asetasin Nishiyama kodualtarile, kuid küünla süütamiseks enam jõudu ei jätkunud. Palusin luba magama minna. Mu keha ja vaim olid täiesti välja kurnatud.
7.august, kella 11-ni, mil perenaine tuli mind äratama, ma ei mõelnud millelegi. Ka pärastlõuna möödus hajevil olles, ei olnud tahtmist midagi teha. Õhtul teatati mulle, et Sekino onu tuli minuga kohtuma. Tema maja Fukagawa (praegune Kōtō linnaosa) Ōgibashis oli ka 10. märtsi õhurünnaku ajal maha põlenud ja naine ja viis last surma saanud. Ta rääkis, et vanem tütar ja poeg jäid alles ja nad elavad nüüd ühes Ryōgoku jaama ees järelejäänud majast üüritud toas.
Nishiyama vanaema andis mulle puhtaks pestud miso poti ja ütles:
"Ainult selline on, kuid parem ikka kui ajaleht."
Panin isa tuha sellesse potti ja sidusin violetse furoshiki sinna ümber. (furoshiki – rätik, mida kasutatakse asjade pakkimiseks ja kandmiseks)
Mõtlesin juba samal õhtul lahkuda, et Nishiyama perele mitte enam rohkem tüli teha. Leppisime kokku, et teatan endast kindlasti, kui elu muutub rahulikumaks.
Pärast õhtusööki lahkusin koos onuga Nishiyama majast. Jaamas õnnestus jaamaülemat paludes osta kaks piletit Tōkyōsse. Seejärel palusin seal hoiul oleva pagasi järgmisel päeval Ryōgoku jaama saata.
Onu juurde jõudsime öösel kella 12 paiku. Vastu tuli onutütar Midori ja onupoeg Kazuyuki. Sel ööl magasime Midoriga koos tema asemel ja ajasime kaua juttu.
8. augusti keskhommikul läksin onuga koos Chitose Karasuyamasse isa tuhka pühitsema. Myōjuji templi ülem oli väga üllatunud ja hakkas rääkima:
"10. märtsi suures õhurünnakus isa ju pääses. See näitab kui ebapüsiv on elu siin maailmas. Ema ja õdede matusetalitusest ei ole veel ühte kuudgi möödunud. Uskumatu, kuid need põrgutaolised päevad kestavad ikka veel. Räägitakse, et alles 6. augustil visati Hiroshimale alla uut tüüpi pomm, aatomipomm, mis purustas kogu linna. On juba aeg sõda lõpetada. Valitsus peaks hakkama järelemõtlema.
Sinu sõber Keiko on ka siin, jää sina ka natukeseks templisse. Ole hea ja pane Keiko riided selga, siin jagatakse toitu ka, sa pead midagi sööma."
Keiko oli templi ülema tütar, minust üks aasta noorem. Olime väiksest saati tuttavad. Pidasin onuga nõu ja otsustasin natukeseks templisse jääda, sest koolis oli suvevaheaeg, peale selle saan siis päevas mitu korda käia isa, ema ja õdede haual. Onu läks üksi Ryōgokusse tagasi.
Kuigi see oli Tōkyō linnaosa, oli siin palju avamaad. Kas oli see põhjuseks, või ei olnud siin tähtsaid kohti, mida pommitada, kuid iga päev mitu korda siin õhurünnakut ei toimunud, ja kui oli, siis harva. Templist üüritud tubades elasid inimesed, kelle majad Honjos ja Fukagawas olid põlenud. Nende hulgas oli inimesi, kellega mu vanemad olid sõbrad olnud, kui nad veel elasid. Nad püüdsid mind südamlikult kuidagi viisi lohutada. Templis öeldi mulle otsekoheselt, et ma võiksin hakata sealt koolis käima. Keiko oli ka minu vastu väga lahke.
9. august, raadio uudistes teatati, et Nõukogude Liit on Jaapanile sõja kuulutanud. Nõukogude Liidu väed ületasid Mandshuuria piiri ja alustasid pealetungi. Isa noorema õe Haruko mees töötas tollal Mandshuuria raudteel, teine õde Kikuyo elas koos mehega Koreas, olin nende pärast mures.
Kui kurb meel tuli, läksin aeda, võtsin sealt lilli ja viisin kalmistule, seal haua juures sain üksi mõtteid mõlgutades aega veeta. Koristasin ka koos minu venna vanuse noore munga õpilasega aeda ja pühkisin teeradasid.
11.august, templi ülem teatas:
“9. kuupäeval visati Nagasakile samasugune pomm nagu Hiroshimale. Seekord on sõda lõppenud. Toshiko-chani vennad tulevad kindlasti elusana koju tagasi. Sellepärast tuleb nüüd vapper olla ja edasi elada. Sinu vanemad soovivad seda kahtlemata ka. Küllap on su vanemad kogu aeg sinu kõrval ja kaitsevad sind. Ükskõik kui raske sul ka on, nad kindlasti aitavad õiget teed leida. Sellepärast, ükskõik mis ka ei juhtu, pea vastu!" lõpetas ta julgustavalt.
Kuigi ma ei näinud oma vanemaid ja õdesid, tundsin kogu aeg, et nemad ja Buddha mind kaitsevad. Kui ma nii mõtlesin, siis sain alati kurbusest jagu. Sõja tõttu on maailmas palju lapsi, kes kurbi ja raskeid mõtteid mõtlevad. Kuid kõik nad peavad vastu ja elavad edasi. Nii see on ja mina pean ka vastu. Teisel õppekolmandikul lähen jälle kooli.
13. august, otsustasin minna tagasi Ryōgoku onu juurde, sest juba poole kuu pärast algab kool. Kuigi mulle oli öeldud, et oleksin võinud ka templis koolis käia, kuid juba kuuendas klassis olin otsustanud, et lähen Tokyo seitsmendasse tütarlastekooli edasi õppima. Midoriga koos läksime Hirais asuvasse kooli ühest koolist teise ülemineku dokumente vormistama. Seal oli ainult suuline eksam ja dokumentide kontroll, mille järel õppealajuhataja Inoue-sensei lubas mul sellesse kooli üle tulla.
Tegelikult sõda Jaapanis jätkus. Räägiti, et võibolla on otsustavad lahingud alles ees. Kuid mõtlesin, et tahan kas või need vähesed tunnid, mis on elada jäänud, veel ikka õppida. Varemeteks muutunud Tōkyōs elati teadmata, mis homne päev toob. Kuid sellest hoolimata tahtsin ahastusse langemata kogu hingest elada lõpuni.

10. Vend tuli tagasi
15. august, raadio uudistes teatati, et öö läbi pommitati Akita, Isezaki, Kiryuu ja Kumagaya linna. Seejärel öeldi mitu korda, et täna keskpäeval esineb tähtsa teatega tema kõrgeausus keiser ja kogu rahvas kogunegu seda kuulama.
Kuna 15. augustil on vana kalendri järgi o’bon, siis oli onu perekonnal plaanis minna kodukohta Kanagawasse esivanemate haudu külastama. Pileteid olid need juba eelmisel hommikul sabas seistes ostetud, sest neid oli tollal väga raske saada. Selle tõttu asuti siiski teele, sest arvasime, et keiser räägib jälle sellest, mismoodi rahvas ühtsena rahvuslikust õnnetusest läbi peaks saama. Kuna mindi kolmeks öö-päevaks, siis läksin mina ka kaasa.
Pärast lõunat jõudsime Kanagawa prefektuuri Ashigarakami maakonda Nakai’sse. Kui kohale jõudsime, ei olnud seal kedagi kodus. Ootasime natuke aega, siis hakkasid inimesed ühe-kahekaupa koju tulema. Nad olid olnud kõik külavanema maja juures raadiost kõrgeaulise keisri kõnet kuulamas. Ma ei saanud hästi aru kõigest, millest ta oli rääkinud. Kuid kõrgeauline keiser oli öelnud, et Jaapan on sõja kaotanud. Arvatavasti hakkab igasuguseid koledaid asju juhtuma, kuid on vaja vastupidada ja püüda maksu mis maksab oma riiki hoida.
Ma imestasin, et selline rumal lugu võis juhtuda, ja küsisin:
"Kas on tõsi, et sõda lõppes? Kas Jaapan kaotas, andis alla?"
"Paistab nii. Raadios öeldi, küllap on siis tõsi. Ei tea mis nüüd Jaapanist saab?" sõnas onu ja pani vaikides käed kokku.
"Miks? Kui kaotada, siis oleks pidanud kiiremini alla andma. Kui sõda oleks varem lõpetatud, siis ei oleks Tōkyō`d niiviisi pommitatud. Arvatavasti ei oleks kogu Jaapanit enam pommitatud. Kui oleks sõda lõpetatud, ei oleks Hiroshimale ja Nagasakile seda uut, aatompommi visatud, kui palju inimesi oleks pääsenud. Minu isa, ema ja õed ei oleks surnud, maja ei oleks maha põlenud. Mida need sõjaväe tähtsad tegelased on teinud? Nüüd andsid ikkagi alla, rumal lugu!" Rääkimise ajal hakkas hirmus kahju ja pisarad hakkasid voolama.
Õhtul küsisin onult:
"Sõda on lõppenud, kas nüüd tulevad mu vennad koju?"
"Arvata võib. Kui nad elus on, siis tulevad. Küll nad ehmatavad, kui kuulevad, et kodu on põlenud, isa surnud, ema ja õed veel teadmata kadunud."
Mõtlesin samal ajal, et pean kohe Tōkyōsse tagasi minema ja meie maja varemetele teate üles panema. Mina olen ainukesena elus. pean teatama, kus ma praegu elan. Sellele mõeldes oli mu süda ärevil. Siiski viibisin seal veel kaks päeva.
Tōkiyōsse tagasi jõudes hakkasin kohe teate jaoks alust valmistama. Onupoja abiga sain selle lõpuks maja varemetele püsti pandud. Seisin seal ja palusin, et mu vennad tuleksid tervena koju tagasi, mida kiiremini neid näen seda parem.
23. august, õhtuhakul ilmus äkki vend. See oli vanuselt teine, Yukio. Ta hoidis käes kahte väikest furoshikisse pakitud kompsu ja näis väga väsinuna.
"Ah! Vennake!" hüüdsin ega osanud enam midagi öelda. Olin hirmus, hirmus õnnelik, kuid samas mõtlesin, kuidas talle seda rääkida, et... Ainult pisarad hakkasid voolama.
"Mis juhtus, võta ennast kokku. Kus isa ja teised on? Sinna tahvlile oli ainult sinu nimi kirjutatud. Kas te siis koos ei ela?" küsis vend.
Rääkisin vennale kõigist õnnetustest, mis oli alates 10. märtsist juhtunud. Vend kuulas vaikides ja ütles siis:
"Ma ei teadnud midagi. Ma kuulsin küll teadet 10. märtsi õhurünnakust, kuid mulle ei tulnud pähegi, et meie maja võis põleda ja ema ja õed võisid surma saada, samuti see, et isa langes kuulipilduja kuuli läbi."
Vend kattis kahe käega näo. Ta näis pisaraid tagasi hoidvat. Siis viipas ta käega nagu peletaks kurbust eemale ja vaatas üles:
"Toshiko, see oli tõesti kole. Kuid sa said kõigega hakkama. Jäid üksi, olid lootusetus olukorras, kuid nüüd on kõik möödas, sest su vend tuli tervena koju."
"Sa olid vist eriväeosas. Kus sa asusid? Tore, et sa pääsesid tervena."
"Jah, ma olin Tokushima lennuväeosas. Seal oli ka kohutav, õhurünnaku ajal pommitati meie lennukid puruks, selle tõttu ei saanud ma enam lennata ja jäingi terveks. Sõjaväevarustus ja isiklikud asjad muidugi hävisid, kuid see, et ma ise pääsesin on tõepoolest ime. Nii palju sõdureid sai seal surma."
Vend rääkis, et sõjaväest vabanedes tuli ta Nishinomiya linna kaudu, kus ta Takarazuka sõjaväeosas olles Hirosaki perekonna heatahtlikkuse osaliseks oli saanud. Hirasaki pereliikmed ja maja olid terveks jäänud. Vend tõi sealt kahte furoshikisse pakituna kaasa riideid ja toiduaineid. Sealhulgas oli ka chirimenjako nimelist pisikesi kalu. Onutütar Midori ütles, et minu venna kojutuleku pühitsemiseks keedab ta õhtusöögiks nisutangu, sest riisi ja aedvilja ei olnud. Sinna juurde sõime sojakastmega ülevalatud chirimenjako`t. Hirmus maitsev oli. Pärast Ninomiyast lahkumist ei olnud ma midagi nii head enam saanud.
Seletamatagi on selge, et ma olin venna kojutulekuga rahul. Kuid venna tagasituleku rõõm näis kuhugi kaduvat, kui mõtlesin, et vanemad on surnud, õed on surnud, kodu on maha põlenud, elada pole kuskil. Peale selle tegi olukorra raskemaks veel see, et ma ei tahtnud oma muret välja näidata. Sel ööl magas kuue tatami suuruses toas viis inimest.
28. august, Kanagawa prefektuuri Atsugi lennuväljale saabus esimene okupatsiooni väeosa. 30. augustil saabus sinna ka sõjaväe kõrgem ülemjuhataja kindral McArthur. Raadio uudistes räägiti okupatsioonivägede edukast jõudmisest igale poole Jaapanis, kuid meie ümbruskonnas ei olnud veel ühtki ameerika sõdurit näha.
Septemri keskpaigas algab koolis teine õppekolmandik. Kuid olukord toiduainetega oli vilets, õpilastel ei olnud võimalik koolis käies einet kaasa võtta. Teatud ajal hommiku poolel toimus õppetöö, kuid see ei sarnanenud tõelisega. Koristasime kooliruume, nägime vaeva kustutades tussiga õpikutes kohti, mis puudutasid sõjaaegset kasvatustööd. Eriti raske oli see töö emakeele ja ajaloo õpikute puhul.

11 Lähen üksi Sendaisse
Mõne aja pärast otsustasid onu ja vend maja ehitama hakata, midagi baraki taolist. Vennal oli võimalus seniks hakata elama ühe isa tuttava pimeda mehe juures, kuid onu tuba jäi ikkagi nelja inimese jaoks liiga kitsaks.
Koolis ka õppetööd peaaegu ei toimunud. Nii otsustatigi, et ma lähen maja ehitamise ajaks isa kodukohta Nakamurasse, mis asub Fukushima prefektuuris. Koolist tuli esialgu puududa, kuid kavatsesin pärast kohalejõudmist mõne aja pärast võimaluse korral sealses koolis õppimist jätkata. Vend ütles, et mul peab kannatust olema seni, kuni maja saab valmis. Kuigi me nüüd ei elanud vennaga koos, oli mul hea tunne, et me mõlemad elame Tōkyō taeva all. See andis mu hingele jõudu juurde.
Sõitsime koos vennaga Zyōbansen rongiga isa kodukohta. Nakamura (praegune Sōma) jaamas tulime rongilt maha. Küla asus jalgsi minnes küllalt kaugel. Seljakott oli raske, põldude vaheline tee näis olevat lõputu.
"Me ei ole veel poolt teedki käinud. Liigu eluga!" sõnas vend.
Ma käisin kopa-kopa, geta nöörid läksid mitu korda katki. Õhtu hakkas juba lähenema, kõht läks tühjaks.
"Mina enam ei suuda käia!" ütlesin ja istusin lihtsalt maha.
"Mis on? Sul ei ole tahtejõudu! Kas jätan su siia ja lähen edasi?" riidles vend. Kui nüüd sellele mõtlen, siis arvatavasti oli tookord vend ka väsinud. Võtsin siis nuttes getad nööre pidi käe otsa ja kakerdasin paljajalu venna järel edasi. Läksin siis muudkui edasi, mõtlemata enam millelegi muule. Lõpuks jõudsime isa kodukohta pärale.
"Yukio ja Toshiko ka, jõudsite õnnelikult pärale. Arvata võib, et oli raske. Olete palju läbi elanud," öeldi meile tervituseks.
"Palun võtke Toshiko enda juurde seniks, kui ma Tōkyōsse maja ehitan ja sealse elu järje peale saan," palus vennas, kuid selle peale tädi ja kõik teised perekonnaliikmed vastasid vaikimisega. Natuke hiljem lausus tädi:
"Meil on küll talu, kuid praegu kasvatame toidupoolist ainult enda pere jaoks. Ainult, et teie teisel tädil on suur talu, võibolla võetakse Toshiko sinna. Homme kohe küsime. Kuid täna puhake siin rahulikult."
"Palun võtke ikka,” ütles vend ja lisas “Toshiko toiduraha saadan ma korralikult."
Olime hirmus väsinud ja läksime sel õhtul vara magama.
Järgmisel päeval ilmus teine tädi. Ma olin kõrvaltoas ja kuulsin täiskasvanute juttu pealt. Seda kuulates muutus mu lapsesüda väga murelikuks.
"Ma olen küll oma Ryōgoku vanemale vennale hirmus palju tänu võlgu ja peaksin Toshiko-enda juurde võtma. Kuid mul on palju väikesi lapsi ja talutöödega kogu aeg hirmus kiire. Kuidas nüüd öeldagi, aga arvatavasti ei oska linnas sündinud ja kasvanud tütarlaps külas elada," seletas tädi.
"Praegune olukord on teistsugune, kui see, mil vanemad elasid. Oleme temaga sellest üksikasjalikult vestelnud. Arvan, et Toshiko kannatab kõik välja. Peale selle, ainult järgmise aasta märtsikuu alguseni. Siis saab maja ehitus nii kaugele, et saame seal kuidagi viisi temaga koos elama hakata. Palun teid! Ma üksi saan ikkagi kuskil öömaja, kuid Toshiko on tütarlaps..." kuuldus minuni venna paluv hääl.
Tädi lahkus aega viitmata. Siis tuli järgmine, kuid tulemus oli samasugune.
Sel ajal kui mu vanemad veel elasid ja tehast omasid, käisid tädid meil tihti külas ja ööbisid pikka aega. Kuid nüüd, kus me olime vanemad kaotanud ja lootsime tuge leida, keegi meile vastu ei tulnud. Veel kunagi varem ei olnud ma vanemate kaotust nii valusalt tunnetanud.
Kuulates läbi lükandseina kõrvaltoas toimuvat jutuajamist, torkas mulle selgelt silma inimeste ülekohus. Vend ja mina olime olnud lihtsameelsed. Selgus, et peame peale isa-ema surma ilma teiste toetuseta toime tulema. Kuna meil õnneks oli raha, siis otsustasime, et sõidame tagasi Tōkyōsse.
Mõtlesin, et võin minna tagasi templisse, või Ninomiya linna Nishiyamade juurde. Nad olid mitu korda rääkinud, et kui ma raskustesse satun, siis võin nendega arvestada. Kuid näis, et venna meelest oli sugulaste juures parem kui seal.
Kolmandal päeval otsustasime õhtuse rongiga tagasi sõitma hakata. Selline murest murtud hingeseisund ei olnud kuigi arukas otsustaja, kuid tahtsime tulgu, mis tuleb, sellest kohast kiiresti lahkuda.
Pärast lõunat ilmus aga ootamatult välja Sendais elav tädi. See tädi oli isa kõige vanem õde ja minu vanima venna lihane ema. Seda kuulsin ma esmakordselt isalt tema surmale eelnenud õhtul.
Kui ma tütarlastekooli dokumente esitasin, oli nende hulgas ka dokument majaraamatust, kust selgus, et mu vanim vend oli kasulaps ja teine vend tegelikult esimene laps. Olin selle raske probleemi peale peaaegu viis kuud mõelnud ja küsisin lõpuks isalt, kes siis selgitas:
"Jah nii see on küll. Pärast sinu emaga abiellumist ei saanud me kaheksa aasta jooksul lapsi. Ettevõtlus edenes, andsin paljudele tööd ja leiba, kuid lapsi ei olnud. On väga kurb, kui ei ole oma töö jätkajat. Sel ajal oli Sendais neljas laps tulemas. Kuna seal oli juba ka poiss olemas, mõtlesime paluda lapse endale kasulapseks juhul, kui sünnib poiss. Õnneks nii juhtuski ja sinu ema hakkas tema eest kohe pärast sündimist hoolt kandma. Sinu vend Tsuneo see on. Aasta hiljem aga sündis meil Yukio."
Praegu sellele mõeldes, tundub nagu oleks isa eelaimuse ajel mulle seda üksikasjalikult rääkinud. Olin üllatunud, sest varem ei teadnud ma sellest midagi. Tsuneo oli minust kuus aastat vanem. Olin tema üle väga uhke, sest ta oli hea kehaehitusega, tegeles kendō`ga, oli tugev ja paljutõotav. (kendō– klassikaline jaapani mõõgavõitluse kunst)
"Kõik see toimus enne sinu sündimist. Sinu vendadel ei ole erinevust. Tsuneo on vanim, Yukio on järgmine. Nii nagu on nii jääb," oli isa lõpetuseks öelnud.
Kui Sendai tädi oli meie loo ära kuulanud lausus ta:
"Toshiko võib küll tulla meie juurde elama seniks, kui Yukio talle järele tuleb. Meie kodu põles ka maha, kuid nüüd elame Sendaist natuke eemal Natori maakonnas Akifu külas, Akifu kuurorti lähedal. Meie peres on ka igasuguseid muresid, aga küllap Toshiko saab kuidagi hakkama. Kuid iga kuu saada mulle tingimata tema toiduraha!"
Sellega oli asi otsustatud ja sama päeva õhtul olime juba Nakamura jaamas. Enne lahkumist ütles vend:
"Kuula hästi tädi ja onu sõna. Märtsi alguses tulen sulle kindlasti järele. Selle ajani ole kannatlik. Mis puutub kooli, siis räägi tädiga. Kui otsustate kooli jätkata, siis saadan sulle dokumendid kohe järele. Pea vastu ja õpi hoolega. Kui Tōkyō maja saab elamiskõlblikuks enne märtsikuud, siis tulen sulle varem järele."
Vennas läks Ueno`sse minevale rongile. Vaatasin läbi pisarate lahkuva Ueno rongi punaseid tulesid. Mina ja tädi aga ronisime Sendai rongile. Jälle tuli hakata lahus elama. Kodu oli põlenud, ei olnud ikka kohta, kus elada... Olin jälle täiesti üksi. Kuigi vend lubas kindlasti mulle järele tulla, hakkasid rinda rõhuma rahutud mõtted.
Tulime tädiga rongilt maha enne Sendai’d Nagamachi jaamas. Väljusime jaamahoonest ja kiirustasime Akifu elektrirongi peatuskohta. Oli vaja joosta, et jõuda viimasele rongile. Õnneks jõudsime õigeks ajaks. Tädi seletas, et onu töötab selles eraraudtee firmas.
Väljas vaguni akende taga oli täiesti pime. Olime sõitnud üle tunni, kui tädi rongist maha kiirustas. Peale meid ei väljunud rongist keegi. Ümbrus oli lage, polnud üldse jaama moodi. Peenikese posti otsas põles üksainus elektripirn. Paremal oli mets, vasakul mäeveeru pool paistis järjestikku paar-kolm laternat. Kuskilt kostus vee voolamist. Mõtlesin, et kuskil läheduses peaks jõgi olema, voolab arvatavasti mägedest. Järgnesin tädile kobamisi samm-sammult mööda pimedat jalgrada. Umbes kümne minuti pärast jõudsime tädi majani. Mina tundsin ainult Kazuo nimelist tädipoega, kes mängis kooliajal korvpalli ja käis Tōkyōs võistlustel. Mulle meenus, et ta peatus siis meie majas. Ta oli väga pikka kasvu.
Tädi avas raske puust välisukse ja hüüdis:
"Tere, olemegi kodus."
Toasolijad vaatasid kõik tähelepanelikult minu poole. Mul hakkas piinlik ja laususin:
"Tere õhtust!"
Tädi pöördus minu poole ja sõnas:
"Jaa, jaa! Oled vist väsinud. Astu aga edasi!"
"Jah!" vaatasin tädi poole, kes võttis Fukushimast saadik seljas olnud seljakoti maha ja hakkas sealt riisi, jahu ja teisi toiduainete pakke välja laduma. Täditütar küsis:
"Ema, mida me õhtuks sööme? Kohe teen soojaks. Tulge ka laua äärde."
Võtsin esikus getad jalast:
"Vabandust! Ma paluksin kaltsu, jalad on hirmus määrdunud."
Pühkisin jalad puhtaks ja astusin elutuppa. Siis juhatas täditütar mind kööki, kus pesin käed ja näo puhtaks ning tulin elutuppa tagasi. Tädi tutvustas mind toasolijatele:
"See on Tsuneo noorem õde Toshiko. Kui ma täna Sōma`sse läksin, siis olid Yukio ja Toshiko seal. Yukio on tervena sõjast tagasi tulnud. Ta oli Kesk-Jaapanis. Tsuneo ei ole veel tulnud. Näib, et on kuskil kaugemal. Siis kuulsin veel, et selle lapse vanemad, Ryōgoku Takeo abikaasaga ja ka õed said õhurünnaku ajal surma. Muidugi on maja maha põlenud ja kahekesi ei ole neil kuskil elada. Nad tulid Sōma`sse ja tahtsid, et maja ehitamise ajaks Toshiko saaks sinna jääda. Kuna seal kõik keeldusid, siis oli Yukio hädas. Mõtlesin, et ta võiks mõneks ajaks siia jääda ja võtsin kaasa. Nakamura jaamas läksime Yukiost lahku. Isa, kas sulle sobib see? Kõik teised samuti, olge tema vastu sõbralikud."
"Olen Toshiko, rõõm teiega tutvuda!" ütlesin vaikselt.
"See on vanem poeg Kazuo. Ta on Sendai algkooli õpetaja. See on Kazuo naine Shukuko. Tema on ka sama kooli õpetaja. Järgmine on Kayoko, tema mees sai sõjas surma, ta käib Fukushima prefektuuri mehe kodu ja selle vahet siin. Tema tütar Kazuko. Järgmine on Sendai teise tütarlastekooli neljanda klassi õpilane Takako. Selleks korraks kõik. Loodan, et Toshiko harjub kiiresti meie mägestiku elulaadiga," tutvustas tädi karedal hääletoonil kõiki toasolijaid.
Sel õhtul sõin koos teistega keedetud riisi aedviljaga ja läksin magama. Kell oli juba kaheteistkümne lähedal. Pärast kolme päeva närveldamist olin lõpuks rahu saanud. Olin päeva läbi kõndinud rasket seljakotti kandes, tahtsin vaid ainult magada.
Kui hommikul ärkasin oli tuba päikest täis. Unest jagu saanud, vaatasin lakke, lagi ja tugipostid olid mustaks suitsenud. Mõtlesin, et see on nagu mägionn ja tõusin üles. Eile õhtul olin siia majja tulnud. Paistis, et kedagi ei olnud kodus. Ma ei teadnud, mis kell on. Näis, et kõik on kuhugi läinud. Istusin asemele maha. Samal ajal tuli tädi tuppa ja küsis:
"Kas magasid hästi? Me käisime asemest mööda, aga sa ei ärganud. Kõik nägid, kui väsinud sa olid ja lasid sul magada. Kell on varsti kümme. Tõuse nüüd üles. Onu ja teised ka on oma töö juurde läinud. Täna oled veel külaline, kuid homme tuleb ka sinul tööle hakata."
Kartulipuder ja misosupp olid väga maitsvad. Olin täiesti rahunenud, istusin verandale, sirutasin jalad välja ja vahtisin hajameelselt ringi. Oli nii vaikne, mitte ühtki häält polnud kuulda. Teisel pool teed pikas majas näis ka inimesi elavat.
Pärast lõunat läksin natuke välja vaatama. See maja oli neljakorteriline, naabruses elas Kazuo oma naisega, selle naabruses Shukuko vanemad, kes olid varem ka olnud algkooli õpetajad. Nad olid kenad inimesed ja rääkisid, et olid siia tulnud pärast seda, kui nende maja oli Sendai pommitamise ajal maha põlenud. See maja olevat varem olnud Akifu elektriraudtee tööliste ühiselamu. Katus oli küpressikoorest, mille peale oli siin-seal kive pandud. Mulle tundus see maja imelikuna, kuid vaadates teisel pool teed asuvat maja, siis oli seal katusel täpselt samuti kivid. Samas kõrval oli kohe mägi. Majad olid ehitatud mägede vahele. Jalutasin natuke kaugemale ja jõudsin raudteele. Läksin sellest üle ja veel natuke edasi, seal oli mingid puud, või puu moodi tihedad kasvud. Nende kõrval kulgevat teed mööda laskusin samm-sammult allapoole. Kalle oli väga järsk, komistasin paar korda. Vee sulin, mida olin eile õhtul kuulnud, tuli kindlasti siit jõelt. Sinetav selge puhas vesi voolas keereldes. Mõlemal kaldal oli näha paljaid teravaid kaljusid. Hiljem sain teada, et need kaljud olid kuulsad. Räägiti, et aegajalt tulid kiviraidurid siia kivide saamiseks lõhkamistöid tegema.
Tagasiteel ronisin aeglaselt piki raudteed mäkke, üritasin minna selle kohani, kus me eile maha tulime. Seal seisis jäme post, mille peale oli kirjutatud "Rairai org”. Tagasi minnes mõtlesin, et see on päris huvitav nimi jaama jaoks. Tädi seisis välisuksel ja hüüdis mind. Kiirustasin tema juurde.
"Kus sa käisid? Olin nii mures. Ära enam kunagi üksi kõndima mine! Edaspidi võid minna ainult Kayokoga koos," seletas tädi.
"Jah!" noogutasin alandlikult.

12. Kahevaheline saladus
Õhtul läksin koos Kayokoga vett tooma. Majast kaevu juurde minekuks kulus umbes kümme minutit. Kayoko kandis osavalt õlal kaelkookusid, mille mõlemas otsas rippus vett täis puust ämber. Ta ütles mulle:
"Pea hästi meeles, homsest alates on veetoomine sinu töö."
Proovisin kahte ämbrit korraga tõsta. Kuidagiviisi tõstsin üles küll, kuid kahe kandmisega ei saanud hakkama. Kuid millegi pärast oli mul selline tunne, et ma ei tohi seda öelda, et ma ei suuda. Aga, mis homme saab? Kole, kui ei saa hakkama. Aga ma mõtlesin, et pean kannatlikult ja meeleheitlikult harjutama, et mind siia majja jäetaks.
Õhtu saabudes hakkasid kõik üksteise järel koju tulema, maja muutus kärarikkaks. Olgugi, et toiduks oli ainult rohke aedvilja lisandiga riis, oli üheskoos lõbus süüa. Üle hulga aia tundsin kodu soojust.
Järgmisel päeval ootasid mind mitmesusgused tööd. Kui kõik olid välja läinud, tuli kõige pealt pesu pesta. Viisime Kayokoga pesu kaevu juurde, kus me eile käisime. Onu, tädi, Takako ja samuti ka meie endi pesu võtsime suure korviga endi vahele ning kumbki veel pesukausi kätte.
Kui Kayoko oli Kazuko ja enda pesu kiiresti puhtaks pesnud, ütles ta mulle:
"Kui oled kõik pesnud, tule kohe koju. Näitan sulle pesukuivatamise kohta," ja läks kohe minema.
Kohmetusin, sest Ninomiyas oleku ajal oli noor perenaine minu pesu ka pesnud ja alles Tōkyōsse tagasi minnes olin pesnud oma pesu. Lõpuks sain siiski hakkama ja läksin koju, kus Kayoko juba ootas ja sõnas:
"Päris aeglaselt läks sul. Palju kiiremini tuleb teha. Kui ei kiirusta on õhtu käes."
Riputasin kiiruga pesu kuivama ja mõtlesin, et saan natuke hinge tõmmata, aga juba kõlas hüüd:
"Toshiko-chan! Lähme nüüd, ma näitan, kuidas kitse eest tuleb hoolt kanda."
Tormasime maja tagumisest uksest välja, seal laudas oli tõesti kits. Kayoko tegi laudaukse lahti ja tõi kitse välja. Ma olin tollal ainult 140 cm pikk ja väga kõhn, arvatavasti sellepärast tundus mulle kits hirmus suurena. Kuna ma kartsin isegi koeri, siis taganesin tahtmatult. Läksime koos Kayokoga piki raudteed, otsisime rohelise rohuga kohta ja panime kitse sinna köide. Köie otsas oli terava otsaga vai, mille ta lõi maa sisse. Vaatasin, kuidas Kayoko hoidis vasaku käega vaia ja hoides paremas käes puust tõlva, lõi sellega kartmatult vaia pihta. Mulle tundus, et ma ei ole võimeline seda tegema. Peale selle kartsin ma veel kitse ka.
"Paari tunni pärast tuleb kits teise kohta panna, sest rohi saab otsa. Üldiselt tuleb seda teha kaks korda päevas. Siis tuleb kits lauta viia, kuid enne seda on vaja lüpsta. Seda ma näitan sulle ka pärast. Esimese tööna proovi täna teda üksi teise kohta panna. Niisiis õpi, õpi!"
"Kuid ma kardan hirmsasti kitse, ma ei saa hakkama."
"Ei ole häda midagi. Küll sa varsti harjud, ta ei hammusta. Kits on väga kuulekas."
"Kas ta jalaga ei löö? Kas ta tõesti ei tee midagi?"
"Pead ise kõike proovima. Järgmine töö täna on tubade koristamine," ütles Kayoko ja läks koju tagasi. Ma jälgisin natuke aega kitse ja tõmbasin hinge. Siis läksin koju ja hakkasin koristama. Sellega sain ilma pahandusteta hakkama.
"Lõuna!" hüüdis tädi. Sellel päeval ei olnud ma teda näinud ja üritasin temalt küsida, kus ta käis:
"Tädi, kus sa käisid?"
"Käisin põllul naereid harimas."
Lõunasöögiks oli kõrvitsa hautis. Seda süüakse soola peale riputades. Soojana on see täitsa maitsev.
"Need kõrvitsad on ka oma uudismaa põllul kasvatatud. Pärast lõunat võtan sind põllule kaasa," ütles tädi. Kayoko poolt kostus aga:
"Toshiko, kas sa kitse panid teise kohta?"
"Ah!" ehmatasin ja jooksin välja. Kuid kartsin kitsele läheneda ja tulin tagasi.
"Ma kardan, ma tõesti ei suuda seda teha."
"Rumal jutt. Tegelikult sa lihtsalt ei taha teha. Harjutamise mõttes tee seda aga kohe!"
Ei olnud midagi parata, läksin kitse juurde tagasi.
"Kitse proua, ära muutu metsikuks. Ma kardan sind hirmsasti, kannata välja ja luba, et ma panen sind teise kohta. Palun!" palusin härdalt ja lähenesin talle hiljukesi. Tõmbasin vaia välja. Kits näis seda ootavat ja pistis jooksu. Kits vedas mindki jooksma. Tal oli hirmus palju jõudu.
"Seisa! Seisa!" karjusin meeleheitlikult, sain lõpuks ta uuele kohale ja suutsin isegi vaia maa sisse lüüa.
Tulin majja tagasi ja teatasin Kayokole, et panin kitse teise kohta.
"Näed! Saidki hakkama! Järgmisena toome vett!" sõnas Kayoko.
Riputasin kaks tühja ämbrit kaelkookude otsa ja me väljusime. Pumpasin kaevust vett mõlemasse ämbrisse ja tõstsin kaelkoogud õlale. Sain paar sammu tiira-taara astuda, kui ämbrid põrkusid vastu teeäärseid suuri kive ja läksid ümber. Minu jalad olid liiga lühikesed. Kayoko aga seletas:
"Nii! Pumpa jälle vett, täida ämbrid ja proovi uuesti. Kui harjutad, siis tuleb tasapisi oskus."
Ma pumpasin uuesti ämbrid vett täis ja tõstsin kaelkoogud õlale. Hakkasin jälle tiira-taara minema ja panin siis ämbrid korraks maha. Tõstsin need siis jälle õlale ja läksin edasi. Sedasi mitu korda puhates ja jälle kaelkooke edasi kandes, jõudsin lõpuks majani.
Selle maja elanikud olid igatahes kõik pikakasvulised. Kõige lühem oli vast umbes 160 cm pikkune Shukuko. Sellepärast olid kaelkoogu nöörid minu jaoks liiga pikad ja ämbrid maapinnale liiga ligidal. Tarvitses vaid hetkeks tähelepanu kaotada ja ämbrid läksid vastu kivi ning vesi loksus maha. Sain aru, et nööre tuleb lühendada ja panin kaelkoogud maha. Kuid Kayoko sõnas:
"Täna aitab kolmest korrast. Ülejäänu toon ma ise. Kuid homme tuleb veenõusse tuua vett neli korda ja vanni kuus korda... Nöörid on natuke pikad, pärast teen korda."
Kui mõtlesin sellele, et pean tõesti tooma kaevust kümme korda vett, siis tuli tahtmine Tōkyōsse põgeneda. Kuid selle asja pärast tagasi minna oleks teiste meelest rumal tundunud. Niisiis pidin kannatlik olema. Tädi kisendaski juba maja ukse ees:
"Toshiko, lähme põllule!"
Jooksin kiiresti sinna. Tädi ootas mind, suur korv seljas ja kõblas käes. Läksin tädi järel mööda rada, mis laskus mäest alla jõe poole.
"See põld on pärast siia tulekut uudismaana tehtud. Varsti saab naerid üles võtta ja siis need puhastada. Saab teha palju hoidiseid. Kui talv tuleb, siis on siin hirmus palju lund. Hoidised on hea riisi lisand," rääkis tädi naereid mullates. Püüdsin tädi eeskuju jälgida.
"Toshiko, võta sealt neid lehti. Kasutan neid õhtusöögi juurde."
Murdsin lehti, asetasin korvi, viisin jõe äärde ja pesin neid ükshaaval aeglaselt voolavas kohas. Vesi oli puhas, kuid väga külm. Tuli meelde tädi jutt talvest ja mõtlesin, et kindlasti on siis veel palju külmem. Oktoobrikuu oli juba varsti käes.
Kodutee tõusis mäkke. Kuna meil olid korvid seljas, tuli tahtmine astudes lugeda "üks, kaks, korraga, üka, kaks, korraga...".
"Aeg on kits lauta tuua. Näitan sulle lüpsmist," kuulsin eemalt Kayoko häält. Jälle see kits! Pomisesin omaette Kayoko moodi "ruttu, ruttu!", võtsin Kayoko juhatusel kannuga kuuma vett, käterätiku ja kaks ämbrit ning me läksime kitse juurde. Olin ikka veel hirmul. Kayoko valas kannust natuke kuuma vett ühte ämbrisse ja loputas seda. Teise ämbrisse pani ta rätiku ja valas sellele kuuma vett peale. Siis väänas ta rätiku kuivaks ja pühkis sellega kitse udarat. Kitsele näis see meeldivat. Siis hakkas ta kiiresti kitse lüpsma. Silk-solk hakkas piima ämbrisse tulema, vahetpidamata, kuni sai peaaegu pool ämbrit. Siis ütles Kayoko mulle:
"Toshiko-chan, proovi ka! Kui sa kohe ei harjuta, siis oled pärast hädas. Ma lähen varsti kodulinna tagasi."
See on ka siis minu igapäevane kohustus. Vastik! Vastik! Ma ei suuda, sest kardan kitse. Kahtlesin, kuid siis ütles Kayoko:
"Proovi kohe! Harjuta ometi! Kui ei õpi oled ise hädas," ja ta hääl muutus karmiks. Võtsin siis kartlikult kahe käega kitse nisast kinni. Tundsin end tõesti halvasti, kuid otsustasin vastu pidada, sulgesin silmad ja pigistasin tugevamini. Sirts-sorts, sirts-sorts, saingi hakkama. Kuid enesetunne oli ikka vilets. Lõpuks viisin kitse lauta.
Järgmisena tuli olla abiks õhtusöögi valmistamise juures. Pidin kartuleid koorima. Loomulikult ei olnud ma ei kodus ega ka Nishiyama juures olles köögitöid teinud. Olin jälle hädas.
"Kas sa ei oska kartuleid koorida?", küsis Kayoko.
Ma noogutasin vaikides ja laususin häbelikult:
"Ei ole kunagi vajadust olnud."
Kuna senini ei olnud mul sellist kohustust olnud, siis polnud keegi mulle seda ka õpetanud. Mõtlesin, et kui edaspidi hakkame vennaga kahekesi elama, on seda oskust vaja:
"Palun õpeta! Tahan õppida."
"Arusaadav. Kui ei õpi, ei saa edaspidi töödega hakkama. On ju nii?"
Kui olin mõned kartulid koorinud, hakkas see juba ladusamalt minema. Esimene nädal möödus kiiresti. Kayoko läks oma kodulinna tagasi.
Tasapisi süvenes sügis. Kuna tädi käis sisseoste tegemas ja muid asju ajamas, siis polnud ta peaaegu kunagi kodus. Onu ja teised inimesed olid loomulikult päeval kodust eemal. Ma harjusin lõpuks koduseid majapidamistöid tegema. Tegin kõike kiirustades nii hästi kui suutsin, et saaks keskpäeval paar tunnikest koolitööle pühendada. Kuid oli päevi, kus tädi käskis teha nii palju töid, et õppida ei olnud aega.
Igapäevaseid töid tehes sain tuttavaks ühe tütarlapsega, keda kutsuti Chiyo-chaniks Ta oli minuga umbes ühevanune ja elas vastaskaldal Mune’s koos vanemate ja nelja õe-vennaga, oli neist vanim. Ta oli tohutult toimekas ja elurõõmus tüdruk. Kohtasin teda kaevult vett tuues. Kui ta nägi mind tiira-taara vett kandmas, õpetas ta:
"Kuule, vaata mind. Kanna niiviisi!"
Ta käis sujuvalt ja hästi tasakaalu hoides. Chiyo-chan oli minu jaoks hirmus tänuväärne leid. Kui läksime kaugele mägedesse hagu korjama, siis suutis ta kanda oma korvis kaks korda rohkem kui mina. Laulsime mägedes tavaliselt kahekesi kõval häälel. Pärast isa surma ma ei tahtnud laulda, kuigi laulmine meeldis mulle väga. Olin nagu kanaarilind, kes on laulmise unustanud.
Chiyo-chaniga mägedes viibimine oli eriline. Mulle meeldis väga laulda raadiost meelde jäänud laulu õunast. Kuid see kõik oli ainult meie kahevaheline saladus. Ta tutvustas mulle ka sellist puud nagu akebia. Selle madala puu rippuvatel okstel olid meie käe ulatuses viljad, mille heleda pruunikas-lilla koore all oli valge magus sisu. Kuna oli aeg, mil magusat oli võimatu saada, siis oli suur õnn midagi sellist leida ja süüa.
Mägedes seenil käies juhtus sedagi, et libisesin ja tegin jalale haiget. Kuid vennast lahus Akifus elamise ajal oli Chiyo-chani sõprus mulle suureks abiks.
Lõpuks tuli üle hulga aja vennalt kiri, kus ta küsis:
"Kuidas kooliga lood on? Kui sa kiiresti teise kooli ei lähe, jääb sul aasta vahele."
Pöördusin sama küsimusega tädi poole:
"Kuidas siia kooli ületulekuga jääb? Kui ma kogu aeg kodus olen, siis tuleb puudutud päevi hirmus palju. Kas ma võiksin Takakoga samasse kooli minna?"
"Toshiko, sul on siis tahtmine kooli üle tulla? Ainult, et praegu ei ole sobiv aeg Sendai kooli minna. Kui lähed Tōkyōsse tagasi, siis hakkad jälle koolis käima," teatas tädi. Näis, et minu kooliminek ei olnud tal üldse mõttessegi tulnud. Sain sellest lõpuks aru ja kirjutasin kohe vennale kirja:
"Tädil ei ole kavatsustki mind siia kooli üle tuua. Tahan võimalikult kiiresti sinna kooli tagasi tulla. Sellepärast tahan, et tuled mulle järele. Talv on siin karm ja lund tuleb palju. Näib, et läheb väga külmaks. Tahan kohe Tōkyōsse tagasi."
Sain kohe vennalt ka vastuse, kus oli kirjutatud:
"Maja ehitamine ei edene nii nagu ma mõtlesin. Selle tõttu tahan, et sa kannataksid selle aasta ja puuduksid koolist. Hoopis sealse talve üleelamine on arvatavasti hirmus raske, sellepärast saadan postipakiga sulle kummist säärikud. Sain need hea raha eest mustalt turult osta. Kanna neid terviseks. Külma ilma tõttu võid kergesti külmetuda. Kannata veel natuke. Pea vastu kuni sulle järele tulen."
See võttis mult lõplikult tuju ära. Mõte sellele, et pean päev päeva järel seda elu välja kannatama kuni märtsikuuni, ajas mind meeleheitele. Kuid parata polnud midagi, sest kodu ei olnud, kuhu minna. Valasin vaikselt pisaraid.
Nutsin mis nutsin, kuid leppisin olukorrga. Mind ootasid igasugused tööd, mida pidin tegema. Nutmisest ei olnud mingit kasu.
Mõni päev pärast seda tulid postiga säärikud. Mõtlesin, et nende mustade kummisäärikutega lähen nagu seitsme penikoorma saabastega lumistele päevadele vastu.
Kohe detsembri alguses hakkas lund sadama. Kujutasin seda ette, kuid nii hirmus palju küll mitte. Kaevule vee järele minnes sidusin libisemise vältimiseks kummisäärikud kontsade kohalt õlest köiega kinni. Kitse enam välja ei viidud.
Olin kitsega juba sõbrunenud, temast oli saanud minu teine sõber. Kui ma möödusin laudast, siis ta alati määgis. Kits oli päevad läbi selles kitsas laudas. Sügisel oli kitse toiduks mägedest roguski sisse korjatud puude lehed. Need ei maitsenud talle nii nagu roheline rohi. Aegajalt anti talle ka misosupi ülejääke. Kuna millegi pärast piima enam ei olnud, siis ei olnud vaja lüpsta. Mägedesse hagu korjama minekut ka ei olnud, selle tõttu kohtasin Chiyo-chani harva. Kuid tänu sellele sain pärast lõunat lisa aega õppismise jaoks.
Mõtlesin sellele, et kui ma saan märtsis kooli tagasi minna, siis pean õppimist jätkama. Kuid üksi õppimisel on omad piirid. Millegi pärast kaldusin lugema raamatuid ja õppima mulle meeldivat emakeelt ja ühiskonna õpetust.
Olin kogu aeg närvis, sest kartsin et kui ma kooli tagasi ei lähe, jään teistest üha rohkem maha. Laenasin Shukukolt lugemiseks raamatuid, et natukenegi meelt lahutada. Lugesin üksteise järel Natsume Soseki, Mori Oogai, Shiga Naoya ja teiste jaapani kirjanike teoseid. Tõttöelda ei saanud ma küll kõigest loetust täielikult aru.
Varsti saabus aastavahetus. Samal ajal tugevnes päev-päevalt soov võimalikult kiiresti tagasi Tōkyōsse minna. Eriti sellepärast, et nägin igal hommikul Takako`d koolivormis kooli minevat.

13. Minu Ryōgoku
Kirjutasin vennale jälle kirja:
"Tule mulle võimalikult kiiresti järele! Enam kuidagi ei suuda vastu pidada. Tahan tagasi Tōkyōsse,Tōkyōsse!"
Kuid venna vastus oli ikka samasugune, et kannataksin veel natuke ja peaksin vastu.
Ühel hommikul, kui lund sadas, ütles tädi:
"Takako säärikud on katki. Toshiko, kas sa annaksid talle enda omad. Sa käid väljas ainult vett toomas, võid nende asemel väga hästi õlest kottadega minna, mis ei libise."
Loomulikult ei öelnud ma, kui vastik see oli. Sellest päevast alates kandis Takako minu säärikuid ja mina käisin vett toomas õlest kottadega. Kuigi olin juba harjunud juhtus ikka, et mõnikord loksus vesi jalgadele ja siis oli kohutavalt külm. Panin küll tabid ka jalga, kuid vett tuues said need märjaks ja siis olin paljajalu. Pärast seda, kui olin vee ära toonud, ei tundnud ma oma jalgu üldse. Lõhenenud jalad veritsesid ja valutasid. Külmunud kohad hakkasid mädanema. Masseerisin neid pärast vee toomist, määrisin rohelise salviga ja mähkisin vana käterätiku ribad ümber. Sellest hoolimata ei võetud jutukski, et keegi teine vett tooks.
Ühel hommikul, kui läksin kitsele toitu viima, oli ta surnud. Ma ehmatasin ja läksin tädi kutsuma. Minu jaoks oli see hirmus shokk. Millegi pärast tundsin, nagu oleksin ise tema surmas süüdi. Polnud midagi parata, nutsin, panin käed kokku ja pomisesin oma ette:
"Kitse-proua, anna andeks,
sinu haigust ma ei teadnud.
Kitse proua, anna andeks,
et nii külm on olnud sul.
Olid mu sõber, kitse proua,
küllap paradiisi lähed nüüd."
Selle õnnetuse järel otsustasin, tulgu mis tuleb, Akifust põgeneda. Õnneks oli mul venna saadetud raha alles. Hakkasin päeva ajal, kui kedagi kodus ei olnud, tasapisi oma asju pakkima. Oma plaanist rääkisin ainult Chiyo-chanile. Muidugi oli temast lahkumine raske. Tõotasime teineteisele, et ühel päeval kindlasti kohtume veel.
Veebruari lõpus otsustasin tegutsema hakata. Kui tädi kodust välja läks, kirjutasin talle teate:
“Tänan külalislahkuse eest, kuid nüüd lubage mul Tōkyōsse tagasi minna. Toshiko.”
Panin oma kompsud välisukse kõrvale ja läksin Shukuko vanemate juurde:
"Lähen käin korraks linnas. Millal tädi tuleb ei tea . Jätan võtme teie kätte," ütlesin ja lahkusin.
Olin elanud selles majas ligikaudu viis kuud. Langetasin pea ja soovisin oma rõõmu ja kurvastuse segases südames kõigile "Sayonara!"
Nagamachi jaama jõudsin rahulikult. Jaama esine oli inimestest tulvil. Tõuklesin inimeste hulgas siia-sinna, lõpuks pääsesin platvormile viiva ukse juurde. Järjekord oli pikk, pileteid ostvaid inimesi palju. Kaugesõidu piletid olid juba müüdud, kuid osta sai veel Taira (praegune Iwaki) jaamani. Olgu, mõtlesin, sõidan nii kaugele kui saan, siis ostan sealt jälle edasi, ja ronisin väljuvale rongile. Oli hirmus trügimine, jäin rongi tualettruumi ukse ette seisma. Nakamura jaamas liikusin veidi edasi. Kuid seal juhtus midagi, rong ei liikunud enam paigast. Tasapisi hakkasin muretsema. Hommikusöögi olin söönud, kuid sellest oli juba üle kolme tunni möödunud. Kuigi olin ostnud Nagamachi jaamast kaasa mõne keedetud magusa kartuli, ei olnud sedasi seistes võimalik midagi süüa.
Siis hakkas rong liikuma, kuid jäi varsti jälle seisma. Ma ei teadnud, mis koht see oli. Tahtsin selle päeva jooksul veel Tōkyōsse jõuda. Mis saab siis, kui jõuan alles öösel Ueno jaama? Kuid eks aeg näitab, lohutasin ennast. Võin ju esimese elektrirongi väljumiseni olla Ueno jaamas.
Vend saab arvatavasti vihaseks. Tädi on vist ka vihane. Püüdsin end kuidagi ergutada, kuid igasuguste murede tõttu oli süda Tōkyōsse naasmise rõõmu asemel rahutust täis.
Rong hakkas jälle liikuma. Tomioka jaamas jäid mõned istekohad vabaks. Minu kõrvale istus umbes neljakümne aastane naine. Lõpuks tuli mul ometi võimalus maguskartulit sööma hakata. Ma ei teadnud, millal jälle süüa saan, sellepärast sõin kaks tükki ja kaks jätsin alles. Lõpuks jõudis rong Taira peatusse, mis oli ühtlasi lõpp-peatus. Minu naaber küsis:
"Kui kaugele sina sõidad?"
"Ueno jaama. Seal istun ümber ja sõidan Ryōgokuni."
"Kui sa nüüd lähed, siis jõuad Ueno jaama keset ööd. Tütarlapsel on üksi ohtlik. Palun tule minu juurde Nakoso`sse, ööbid meil ja sõidad homme hommikul esimese rongiga edasi. Tee niiviisi, sest nii on kõige parem ."
Võtsin ta nõuannet kuulda, sest ta näis lihtsa talunaise moodi ning tundus tõepoolest minu pärast muret tundvat. Kui ma praegu sellel mõtlen, siis oli see hullumeelne risk. Kuid hommikuse närvipinge ja reisiväsimuse tõttu oleksin võinud heita kas või jaama pingile magama. Nii ma läkisn Nakoso jaamas maha ja järgnesin täiesti tundmatule naisele.
Kui olime umbes 20 minutit käinud mööda pimedat teed, paistis põllu keskel valgustatud maja. Naine näitas käega maja suunas:
"See maja seal. Veel natuke maad!"
Lõpuks jõudsime pärale. Uks avanes ja vanaema ja lapsed tormasid vastu. Naine pani mulle käe ümber ja ütles julgustavalt:
"Ära karda midagi. Siin ei ole halbu inimesi. Astu aga edasi!"
"Jah!" ütlesin vaikselt ja astusin võõrastetuppa. Ruumi keskel põles söeahi - irori, mis heitis enda ümber punast valgust.
Kohe pakuti ka süüa. See oli tõeline õhtusöök, hautatud tangud, soe misosupp ja marineeritud rõigas.
Pärast seda alles küsiti, miks ma üksi Tōkyōsse lähen ja kõike muud. Rääkisin kõigest sellest, mis minuga viimasel ajal oli juhtunud. Üldiselt rääkisin avameelselt, nagu oleksin neid juba ammu tundnud. Kui lõpetasin oma jutustuse, ütles naine:
"Kui lähed nüüd Tōkyōsse ja elada pole kuskil, kuna maja ikka alles ehitatakse, siis tule siia tagasi."
Tundsin kuidas tasapisi täitus mu süda soojuse ja rahuga.
Sel ööl magasin magusasti. Hommikul äratas mind perenaine. Sõin maitsva hommikusöögi, lisaks sellele pani ta mulle kaheks toidukorraks riisikakke kaasa. Tahtsin talle tänutäheks kinkida oma ema obi, kuid naine naeratas ja lausus:
"Ole mureta, küll taevas kõik tasutakse. Võibolla sinu isa, keda enam ei ole, sõjaväljal olles aitas ka kedagi. Sellepärast ära räägi mingist tänuvõlast. Ema obi aga hoia hoolega alles. Ükskõik, mis ka juhtub, ära heida meelt. Elame veel!"
Ta tuli mind saatma teeni, mis viis otse jaama. Mõtlesin omaette, et seda tänuvõlga ei unusta ma mitte kunagi ja kord tulen kindlasti siia tagasi.
Alates Nakoso jaamast oli liiklus suhteliselt korrapärane. Õhtupoolikul jõudsin Ryōgoku onu majja. Kedagi ei olnud kodus. Midori oli arvatavasti linnaosa valitsusse tööle läinud. Kazuyuki näis veel koolis olevat.
Umbes tunni aja pärast tuli onu koju. Kui rääkisin talle, et hakkasin eile hommikul Sendaist tulema, hakkas ta kibedalt naerma:
"Toshiko, tegid meile täieliku üllatuse. Sa ei tea, milliseid hirmuäratavaid asju juhtub, oleksid võinud hätta jääda..."
Onu rääkis, et meie maja asub diagonaalselt Rahvusliku Spordisaali vastas ja on juba peaaegu valmis. Ta ütles veel, et Yukio tuleb ka õhtul nõu pidama.
Rõõmustasin, et olin just õigel ajal tagasi tulnud ja otsustasin endamisi, et tulgu mis tuleb, aga ma enam mitte kuskile ei lähe. Õhtul vend tuligi:
"Ma kavatsesin sulle järgmisel nädalal järgi tulla. Pidin sulle just Sendaisse telegrammi saatma Kuid jõudsid üksi ka õnnelikult pärale. Tegelikult täesti läbimõtlematu tegu! Kõigest hoolimata oleme neile tänu võlgu. Nagunii tuleb minna sinna tagasi ka sinu asjade järele."
Järgmisel päeval kohe pärst ärkamist võtsin Kazuyuki teejuhiks ja läksin ehitatavat maja vaatama. Trammitee ääres asuvas majas oli onu kaupluse ruum, kaks eluruumi, kuue ja nelja poole tatami suurune, onu pere jaoks ja üks tuba, nelja poole tatami suurune, venna ja minu jaoks. (tatami – riisiõlgedest põrandakatte matt, 1,82x0,91 meetrit) Kõrval asus veel köök, mis oli mõeldud kasutamiseks mõlemale perele. Meie toa uks oli maja tagaküljel, sest tegu oli kooperatiivmajaga. See oli barakitüüpi maja, kuid siiski olime koos vennaga peavarju leidnud. Minu tõeline pärastsõjaaegne elu võis alata.
Kooli ja igapäevase eluga oli palju muret, kuid olin tagasi oma sünnilinnas, minu armsas ja lootustäratavas Ryōgokus. Kujutlesin, et küllap vaatavad isa-ema ja õed sealt maailmast venda ja mind ning kaitsevad meid.
Vend töötas Tōkyō pagarite kooperatiivis. Ta rääkis mulle, et kui teine vend Tsuneo tagasi tuleb, siis saab ehk kuidagi viisi, isa pärandust kasutades, tema ettevõtet taastama ja endisesse kohta tehast ehitama hakata. Mina mõtlesin aga oma kooliminekule.
Tegin oma südames kindla otsuse, et kuna minu vanematele ja õdedele sai osaks kahetsusväärne surm, teen mina kõik selleks, et mul elus hästi läheks.

14. Pikast talvest kevadesse
Kohe märtsi alguses läks vend Yukio Akifusse minu sealoldud aja eest tänama ja salajase äratuleku eest vabandama. Vend sai sealt ära tuua ainult poole sinnajäänud asjadest. Ta ütles, et minu iseka tegutsemise tõttu pidi ta vabandama ja sai sõna lausumata kaasa võtta ainult need asjad, mis talle üle anti.
Mõne aja pärast ühel õhtul ilmus ootamatult teine vend Tsuneo, kes oli Taiwanilt tagasi tulnud. Ta sai meie asukoha teada tänu maja varemetele üles pandud teadetetahvlile.
Oli tõesti tore. Sellega võisime meie kolm ellujäänut oma jõud ühendada ja edasi elada. Vennad rääkisid hilise õhtuni erutatult sellest, mis peale nende lahkuminekut juhtunud oli ja peale selle ka tehase taastamisest tulevikus. Kui sinna maani jõudsime, siis mina kui tütarlaps võisin ainult pead noogutades pealt kuulata, mida kaks paljutõotavat vanemat venda rääkisid. Oli tunne, et pikk talv on lõppenud ja lõpuks on kevad saabunud. Tsuneo pöördus minu poole:
"Toshiko, sa tulid hästi toime isa matusetalitusega. Peale selle suutsid hoida alles isa portfelli dokumentidega. Enam ei ole muretsemiseks põhjust, sest sinu juures on isegi kaks venda. Ma olen õnneks isa juures tehnoloogiat õppinud. Yukio hakkab klientuuriga tegelema, sest ta sobib sellesse ossa nagu rusikas silmaauku. Kindlasti tulevad siis tagasi ka igale poole laiali pillutatud tehase töötajad. See oleks tore. Hirmus on, et sina, Toshiko, pead hakkama koduseid töid tegema ja ka koolis käima. Kuid õppida tuleb hoolega."
Vendade nõupidamise tulemusel otsustas Tsuneo kodumaale naasmise puhul minna Akifusse oma lihaseid vanemaid tervitama. Minuga oli seal küll juhtunud igasuguseid vastikuid asju, kuid hoolimata sellest olin nendele siiski ka tänu võlgu. Igatahes otsustas Tsuneo sinna minna.
Viie päeva pärast tuli Tsuneo tagasi ja seletas kiirustades:
"Paha lugu, kuid ma otsustasin Akifusse tagasi minna. Seal kodus arvasid kõik, et kuna Ei vanemad on surnud, ei ole ettevõtte taastamine lihtne asi. Kuna olen veel noor, siis on parem, kui jagame päranduse ja lähen veel ülikooli edasi õppima."
Ma jäin mõttesse ja laususin siis:
"Sinu jutt on isekas. Kas me alles mõne päeva eest ei leppinud kokku, et ühendame kolme õe-venna jõud ja hakkame tegutsema?"
“Ema palus mul enda juurde tagasi tulla."
"Sinu ema? Mida sa räägid? Kes on rohkem sinu ema, kas see, kes on sind kasvatanud, või see, kes sind sünnitas? Tsuneo, sinu ema on meie ema, kes on surnud. Sinuga on midagi korrast ära! Vennas, ole mõistlik!"
Vastust ei tulnud.
"Vennas, sa oled unustanud, kuidas isa ja mina tormasime sinuga kohtuma, kui saime selleks loa pärast sinu Shimane prefektuuri Matsue linna sõjaväkke minekut. Pärast seda viidi sind aega viitmata üle Tachikawa lennuväe ossa.
Järgmisena tuli sinult teade, et lähed arvatavasti peagi välismaale. Kuid tookord ei olnud enam isa kodus, ta oli saadetud Mandshuuriasse. Selle tõttu meie nõrga tervisega ema otsis tuge minult ja lõpuks sõitis sinuga kohtuma. Ta tahtis tookord kogu hingest kas või üheks silmapilguks minna oma lapsega kohtuma. Ja nüüd tahad sa pärandust jagada, Sendaisse minna ja oma noorema venna ja õe maha jätta. Kui lähed mujale, siis sa ei saa enam vanemate haual käia. Vennas, arvan, et sellega sa keerad selja oma surnud isale ja emale."
Rääkimise juures läksin ma järjest vihasemaks ja hakkasin lõpuks nutma. Ma olin tõesti vist nii vihase näoga, et Yukio astus vahele:
"Toshiko, siin ei ole midagi parata, arvatavasti on Tsuneo hästi järele mõenud. Sul ei ole vaja muretseda, sest ma ise hoolitsen sinu eest. Kui Tsuneo on kord otsustanud lõplikult Sendaisse minna, siis nii jääb."
Ma ei tea, millega vendade omavaheline jutuajamine lõppes, kuid igatahes võttis Tsuneo kolmandiku osa pärandusest ja läks ära Sendaisse. Sellega kustus unistus tehase taastamisest. Tollal oli Tsuneo üheksateist-, Yukio kaheksateist- ja mina kolmeteistaastane.
Sõjajärgse segaduse ajal, mil ühiskond kohutavalt kiiresti muutus, oli ka täiskasvanud inimestel raske toime tulla. Kuid meie juurest lahkus Sendaisse vanem vend, kellele olime kõige rohkem lootnud. Enne kui me märkasime läks võõrastesse kätesse meie maa Honjos ja Fukagawas, rääkimata juba Niigatast, kuhu ei olnud võimalik kontrollima minna, mis seal sünnib. Arvatavasti ehitasid seal tehast teised inimesed. Arvatavasti asusid võõrad inimesed elama ka sellesse majja, kuhu meie isaga koos pidime minema. Küllap sattus ka isa sinna saadetud pagas teiste inimeste valdusesse.Kuid midagi ei olnud parata. Selle sõja ajal sattusid paljud inimesed veel palju raskemasse olukorda.
Toit oli vilets, kuid saime kahekesi kuidagi hakkama. Sel ajal võis õnnelik olla, et võisime elada õlg õla kõrval omas nelja poole tatami suuruses toas. Tänu vanematele, suutsime sõbralikult koos elades, hinge sees hoida. Vend käis tööl ja mina koolis.
10. märtsil ei saanud me venna töö tõttu kalmistule minna, selle tõttu läksime sinna kevadisel pööripäeval. Kui mõtlesin sellele. et oli möödunud juba terve aasta tollest hirmsast päevast, valdas mind sügav erutus. See aasta oli olnud närvesööv.
Meid ümbritseva keskkonna tugev muutumine tekitas imeliku tunde, et küllap hakkame jälle hästi elama. Isa sai surma minu juuresolekul, olin tema põletamise ja tuhastamise juures, sellega oli asi selge. Kuid ei mina ega vend ei olnud näinud ema ja õdede surnukeha, selle tõttu ei olnud see usutav.
Emal oli küll nõrk süda, aga kui ta elus oleks olnud, siis oleks tal olnud võimalus meiega ühendust võtta. Kuna seda ühendust ei ole olnud, siis tuli paratamatusega leppinud. Aga Nobuko ja Teruko olid alles väiksed lapsed, tolle tulemöllu sees põgenedes võisid nad shoki tagajärjel mälu kaotada, ega mäleta enam oma nime ega elukohta.
Pidasime vennaga nõu ja tegime Jaapani Riikliku Ringhäälingusse nn. tagaotsitavate inimeste tundi avalduse. See oli saade, mis tegeles vanemate, abikaasade, õdede, vendade, sugulaste, tuttavate ja sõprade otsimisega. Kuna see oli kuuldav üle kogu maa, siis võis sellele loota. Me kuulasime, nii palju kui aeg võimaldas, seda saadet kikiskõrvul. Kuigi seal oli teateid väga paljude inimeste kohta, siis meie omade kohta ei teatatud mitte midagi.
Vaatasin kalmistu ees hauaplaati, millele oli kirjutatud "Sõjatules langenute..." ja pisarad hakkasid jälle voolama.
"Isa, ema, õed, vabandage, mul ei ole enesevalitsemist. Olen endale palju kordi öelnud, et enam ei nuta, ei nuta. Kuid tänasest alates ma tõesti enam ei nuta. Lähen ilma kurvastamata ikka edasi. Ka Jaapanis on militarism asendunud demokraatiaga. Tema kõrgus keiser on loobunud jumalikust päritolust ja muutunud tavaliseks inimeseks. Ma ei saa veel kõigest hästi aru, aga kui nüüd igaüks tegutseb hästi läbimõeldult, siis loome parema maailma kõigi jaoks. Loodan, et maailm muutub nii helgeks ja rõõmsaks, nagu ta kunagi ei ole olnud. Palun kaitske mind! Ka mina teen kõik. mis suudan. Mu isa on minu elu päästnud, tahan näidata, et õigustan seda elu." tõotasin kogu südamest, palvetades haua ees. Mu vend palvetas minu kõrval.

15. Uus algus
1946. aasta aprillis algas minu uus elu. 5. aprillil läksin Tōkyō seitsmenda tütarlastekooli avaaktusele. Sellega astusin juba teist korda tütarlastekooli. Eelmise aasta aprillis Ōiso tütarlastekooli avaaktusel oli isa mind saatmas, kuid nüüd isa enam ei olnud.
Seekord saatis mind vend, kes oli minu hooldaja. Tõttöelda oleksin pidanud olema juba selle kooli teise klassi õpilane, kuid Sendaisse mineku tõttu puudusin palju ja aasta jäi vahele. Sellepärast oli kuidagi piinlik olla ja ma ei tundnud end eriti hästi. Kui koju jõudsime, sain venna käest riielda:
"Sa ei saa iial rahu, kui kadestad neid, kes on sinust kõrgemal. Maailmas on ikka veel segaduste aeg ja on palju neid, kes ei saa tütarlastekoolis käia. Sina hoia pea püsti ja ole õnnelik, et saad seal käia. Vastasel juhul saatus karistab sind.”
Nii see oli. See oli tõesti nii. Kuigi vanemaid ei olnud sain tänu vennale võimaluse tütarlastekoolis käia. Arvatavasti oleks vend tahtnud ka minna ülikooli, kuid ta loobus sellest mõttest ja otsustas tööle minna.
Avaaktusel tehti ka pilt. Täpselt samasugune nagu igalpool maailmas, kuid see pilt väljendas mõndagi. Klassi neljakümne viie õpilase hulgas on ainult viis-kuus tütarlast, kes kannavad ihaldatud riietust, tumesinist madrusekleiti, millel on kolm valget triipu krae ääres ja varruka otstes ning mustast paelast seos krae all. Ülejäänud aga kannavad täiesti erinevat riietust, mõned nagu minagi, sõjaaegset tütarlaste koolivormi, mõned sviitrit ja naiste tööpükse või siis mingisuguseid euroopalikke kleite. Kingad on jalas ainult kahel tüdrukul esimeses rea, ülejäänud kannavad getasid. Kuigi on tegemist avaaktuse pildiga, on näod kuidagi mornid.
Kuid aja möödudes tasapisi pinge langes ja siin-seal tekkisid sõprade kambad. Minuga samasse kampa kuulus Chiba prefektuuri Funabashi koolist ületulnud vaikne ja pisike Piyoko, tegeliku nimega Ishii Kiyoko.Sinna kuulus veel Ichikawast ületulnud Kawaguchi Rinako, kelle isa oli vist joonistamise õpetaja. See tüdruk oli armsa välimusega ja sarnanes millegi pärast euroopa nukule. Siis oli seal veel Shinkoiwast ületulnud Yamada Ritsuko, kes oli väga ilus ja endast üliheal arvamisel ja veel Shibako, kelle täielik nimi oli hoopis Shibata Toyoko. Tema oli meie kamba liider. Shibako vanematel oli Hirai jaama ees apteek, ta ema oli väga südamlik ja aegajalt me kõik astusime mööda minnes sealt läbi. Võibolla oli eesmärgiks rohkem eine, kas magusad kartulid või keedetud nuudlid, mida me seal isukalt lasksime head maitsta. Mind kutsuti minu väikse kasvu tõttu Ei-chaniks. Kõik rääkisid, et minu perekonnanimi on nii lihtne, et see sobib hästi hüüdnimeks, kuigi minu täielik nimi oli Ei Toshiko.
Igal juhul oli see selline kummaline aeg tütarlaste elus, mil mistahes asi võis meid naerma ajada. Kogunesime tihti kokku, naersime ja nutsime läbisegi. Näiteks, kuigi olime sõja kaotanud ja okupatsiooniväed olid sees, kõhud olid tühjad, mõned inimesed nälgisid ja me kandsime viletsaid lääne riideid, me uskusime tõsiselt, et meie ehitame järgmise ajastu, me lausa põlesime lootusest homsele.
Koolielu hakkas ka samm-sammult teisenema. Kodanikuõpetus (praeguse moraaliõpetuse taoline aine), Jaapani ajalugu ja geograafia peatati täielikult. Räägiti, et okupatsiooniväe kindralstaabi korraldusel. Sellest oli hirmus kahju. sest mulle meeldisid ajalugu ja geograafia. Selle asemele tuli idamaade ajalugu, mille keskmes oli Hiina, mis oli iseenesest ka väga huvitav.
Meie klassijuhatajaks oli Takahashi-sensei, kelle juuksed hakkasid juba hõrenema. Me arvasime, et õpetaja on 45-46-aastane, kuid tegelikult oli ta alles 30-aastane. Tol ajal sarnanes ta oma ümara näo ja suure kere tõttu Buddhale. Võibolla meenutas ta mulle isegi rohkem buda vaimulikku algkoolist. Tema eriala oli Hiina kirjandus. Ta pöördus õpilaste poole ilma viisakusväljenditeta, hüüdes vaid:
"---chan."
Minutaoliste poole pöördus ta, kui tabas meid vigureid tegemas, naeratades ja vaikselt:
"Toshiko-chan, ei tohi vigureid teha. Sa segad teisi."
See oli palju tulemuslikum, kui mõne teise õpetaja karjumine. Imelik oli see, et õpetaja Takahashi ees seistes muutusid kõik hirmus kuulekaks. Õpetaja maja Tōkyōs oli ka põlenud, abikaasa ja lapsed elasid Shikokul, tema ise aga elas Edogawa linnaosas kaasüürilisena.
Õpetaja tunni alguses tuli tingimata istudes mediteerida. Istusime toolil, panime süles käed sõrmseongusse ja vajusime kolmeks minutiks mõttesse. Isegi need tüdrukud, kes kogu aeg tahtsid lobiseda, millegipärast rahunesid sel ajal maha. Kuna olin isa kaotanud, siis meeldis õpetaja mulle väga. Ta oli samuti nagu mu isa suur ja laiaõlgne. Ta oli väga usaldusväärne õpetaja.
Koolielust on mul millegipärast jäänud üks unustamatu mälestus. See on söögivahetund. Õige palju kordi juhtus nii, et kodus oli minu toiduvalmistamise kord, kuid ma magasin liiga kaua ja ei jõudnud hommikusööki valmistada, süüa ega ka einet kooli kaasa panna. Sel juhul andis kambakaaslane Piyoko poole oma einest mulle.
Tollal leiba poes ei müüdud, vaid jaotati tseki alusel, piimast rääkimata. Kõnekäänule, et ka teega võib elada mõnda aega, järgnes, et ka vett juues võib vastu pidada. Olgugi et olime head sõbrad, kuid ikkagi oli teistelt toitu saada ja süüa piinlik ja hale. Kuigi Piyoko ütles:
"Ei-chanil ei ole kedagi, kes talle eine kaasa paneks!" oli seda ikkagi kibe kuulda.
Tollal sõid kõik toidukarbi kaant ainult poolenisti avades. Need olid lapsed, kellele oli kaasa pandud keedetud magusat kartulit, või tavalist kartulit, hautatud kõrvitsat või rõigast, või siis kliisid sisaldavat leiba. Neil ei olnud võimalik kaasa võtta korralikku einet. Meie hulgas oli ainult paar-kolm õpilast, kel oli kaasas valgest riisist eine, mida kutsuti siis luksuseks. Söögivahetunni ajal muutus rõõmus klassiruum alati vaikseks, igaüks mugis kiiresti omaette. Kõik tahtsid ruttu söömise lõpetada ja klassist välja saada. Näis, et kõik tahtsid sellest masendavast olukorrast kähku põgeneda. Nukratel päevadel läksin tingimata Shibako kodust läbi, sest tahtsin näha tema ema sooja pilku. Shibako ema näis mind mõistvat ja oli minu vastu alati väga leebe.
Kord koolist tulles, väljusin nagu tavaliselt Ryōgoku jaamast, kui minu ees peatus dziip ameerika sõjaväelastega. Ma olin üllatunud. Kätega veheldes rääkisid nad midagi, kuid ma olin alles hakanud inglise keelt õppima ja ei saanud mitte millestki aru. Süda kloppis ja nägu hakkas õhetama. Lõpuks sain aru, et üks sõdur tahab mulle midagi anda. Ma ehmatasin, vehkisin kätega ja öeldes "No!" läksin eemale. Nägin elus esimest korda ameerika sõdureid.
Kuskilt kogunes palju lapsi, kes karjusid:
"Please, gum!"
"Please, gum!"
Vaatasin kaugelt seda mingi nukra arusaamatusega pealt. Võibolla need ameerika sõdurid tapsid minu isa, ema ja õed. Püüdsin mõelda, et nad on mu vanemate vaenlased, kuid minu silmade ees olevad sõdurid naeratasid soojalt ja jagasid lastele maiustusi. Ei olnud kuidagi võimalik kättemaksule mõelda. Nad olid hoopis teistsugused, kui need ameerika kurjategijad, kellest meile sõja ajal koolis räägiti.
Koju jõudeski oli mu peas segadus ja ma mõtisklesin selle üle kaua aega. Kas tõesti nii heasüdamliku välimusega ameerika sõdurid viskasid pomme Tōkyōle ja põletasid selle maani maha? Kas tõesti need ameerika sõdurid tulid ja pidasid veriseid lahinguid jaapani sõjaväega? Mulle oli see arusaamatu.
Igaüks neist on hea inimene. Sellele vaatamata peetakse sõda, öeldes, et kodumaa eest. Sellel juhul peaks omavahel rääkides lahenduse leidma. Sel ajal kirjutati ajalehes tihti rahu läbirääkimistest. Küllap see ongi see omavaheline rääkimine. Öeldakse, et inimeste vaheline tüli ei tohi olla vägivaldne. Nii see on. Kui kõik inimesed maailmas sõbralikult nõu peaksid ja järeleandmisi teeks, sõda ei tuleks.
Mõtlesin selle üle pingeliselt oma 14-aastase aruga ja unustasin isegi õhtusöögi tegemata. Kui meie täiskasvanuks saame, siis peab valitsus hakkama kõikide riikidega läbirääkimisi pidama. Sel päeval jõudsin ma oma südames kindlale otsusele, et olgu põhjus milline tahes, sõda pidada ei tohi.
Saabus 5. august, isa esimene surma aastapäev. Kui mõtlesin sellele, et aasta tagasi toimus Ninomiya õhurünnak, siis tundus käesolev päev mulle igapäevasena. Kuigi oli aeg, mil kõigest oli puudus, kuid hirmu oma elu pärast enam ei olnud. Tundsin, et rahu on tõesti hea. Õhtuti ei olnud enam vaja elektrilampi musta riidega katta ja hirmsat sireeni huilgamist, mis teatas õhurünnakust, polnud ka kuulda.
Läksime vennaga kahekesi kalmistule vanemate hauale. Shinjukus väljusime läheduses olevale väljakule, et Sōbu liinilt Keiō liinile ümber istuda,. Seal asus must turg, mis oli täis külg külje kõrval asuvaid kioskeid ja poekesi. Linn oli inimeste sagimist täis. Imestassin, et siin elab nii palju inimesi.
Jaama ees maas istusid rivis alg- või keskkooli ealisi poisse, kes lõid ameerika sõdurite saapaid läikima. Ka mõned jaapanlased lasid oma saapaid puhastada. Selliseid lapsi kutsuti tänavalasteks. Nad olid sõjas oma vanemad kaotanud, nende kodud olid maha põlenud, hooldajaid neil ei olnud, nad ööbisid lahtise taeva all. Riik suunas kogu jõu taastamistöödele. Sellises viletsas olukorras olevate laste aitamiseks jõudu ei jätkunud. Lastel olid määrdunud näod, nad kandsid ainult trussikuid, nad olid palja jalu. Mulle oli see täiesti vastuvõtmatu, et ameerika sõdurid, rääkimata juba jaapanlastest, lasid lastel om saapaid puhastada. Mu südant haaras terav ängistus, oli tahtmine kisendada.
Vend mõistis mu tundeid ja lausus:
"Ei ole midagi parata. Neil ei ole vanemaid, sellepärast peavad nad leivateenimiseks töötama."
Poisi kõrval, kes oli umbes sama vana kui mina, istus nuttes tütarlaps, kes näis teise klassi õpilase vanune. Mulle tuli tahtmatult meelde mu õde Teruko. Võtsin kotist eineks mõeldud leiva ja ulatasin tütarlapsele:
"Annan selle sulle. Ära enam nuta!" ja hakkasin ise nutma. Poiss ulatas mulle käe ja ütles:
"Aitäh!" Tema süsimustaks määrdunud näos välkusid ainult silmad.
"Vennas! Pea vastu!" ütlesin lõpetuseks.
Mul pitsitas kurgus ja kuni templini ei rääkinud me vennaga enam sõnagi.
Mul oli neist lastest hirmus kahju, kuid mul ei olnud mingit võimalust neid aidata. Kui minu vennad ei oleks sõjast tagasi tulnud... Õed on saatuse tahtel surnud, aga kui nemad ja mina oleksime ainukesena elama jäänud... Igasuguseid mõtteid tuli üksteise järel, mõtted tulid ja läksid ja tulid jälle, oli täiesti väljakannatamatu tunne
Kui ma kalmistul põlvitades käed kokku panin, siis tuli mõte, et parem oleks olnud kui tookord oleks koos isaga kuulipilduja valangus surma saanud. Kuid ma raputasin pead ja tõusin püsti. Vanemad kaitsesid mind ja hoidsid elavana. Sellepärast pean ma maksku mis maksab edasi elama.
Varsti pärast sõja lõppu võtsid okupatsiooniväed meie maja ees asuva Rahvusliku Spordihalli oma käsutusse. Suitsunud, pruuni ja kreemi kirju maja värviti üle ja viimistleti põhjalikult. See sumovõistluste hall muutus elegantseks ehituseks, mis sai nimeks  "Memorial Hall", kus okupatsiooniväe sõdurid korraldasid avalikke tantsuõhtuid.
Kui õhtu saabus, siis tulid rõõmsalt üksteise järel elegantsed ameerika sõdurid, hoides käevangus ilusaid ehetes välismaa või jaapani naisi. See oli kuidagi arusaamatu vaatepilt. Oli loomulik, et välismaalannad kandsid uhkeid riideid , sest nad esindasid sõja võitnud maad, kuid tundus päris imelik, et oli ka jaapanlannasid, kes nii ilusaid riideid said kanda. Mina, kes ma olin näinud ainult pleekinud pluusi ja naiste tööpükse kandvaid naisi, vahtisin neid päranisilmi. Akendest helkis punast ja sinist elektrivalgust ja voolas katkematult senikuulmatut ilusat magusat muusikat. Seal oli tõesti täiesti erinev maailm, arvatavasti nagu ameeriklaste kodumaal.
Samal ajal paljudel inimestel ei jätkunud piisavalt toitu, riideid ja elupaika. Inimesed käisid meeleheitlikult mööda väljamüügi kohti. Igapäev teatati ajalehtedes inimestest, kes surid nälga. Isegi elektrit anti üle päeva kahe kuni kolme tunni jooksul, muul ajal söödi ja loeti raamatut küünla valgusel.
Kas selline oli siis sõja kaotanud rahvale osaks saanud tegelikkus, olin sunnitud eneselt küsima?
Teise õppekolmandiku lõpus toimus jälle elektri katkestus. Kahjuks olid ka ostetud küünlad kodus otsa saanud. Olin hädas. Lõpuks otsustasin välja minna. Eesmärgiks oli "Memorian Hall", kus õhtul hiljani põles elektrivalgus.
Hoidsin õpikut paremas käes ja seisin halli välisuksel. Mind takistas punase näoga pikakasvuline sõjaväelane, öeldes midagi taolist nagu:
"Mine koju, mine koju!"
Võtsin julguse rindu ja ütlesin oma viletsas inglise keeles, et tahan raamatut lugeda, kuid kodus ei oli elektrit, et olen hirmsas hädas ja näitasin näpuga vastasolevatele majadele. Kõik majad olid kottpimedad. Järgnes pikk vaikus. Sinna tuli veel üks elegantne sõjaväelane, kelle varrukal oli embleem M.P.Nad rääkisid midagi omavahel ja ütlesid siis:
"Okey!"
Mind juhatati välisukse kõrval asuvasse valveruumi. Istusin valvelaua ääres toolil ja sain seal üle kahe tunni õppida. Tänasin jälle oma viletsas inglise keeles, viipasin käega hüvastijätuks ja läksin koju tagasi.
Vend oli vahepeal koju tulnud ja küsis pahaselt:
"Kus sa nii hilja õhtul käisisd?"
Kui rääkisin vennale, et käisin "Memorial Hall`s" õppimas, läks ta näost veripunaseks ja vihastas hirmsasti.
"Loll! Kui sind oleks kuhugi viidud, mis siis oleks saanud. Noh, kas hakkas hirm!?" karjus ta.
"Mul on homme eksam, elektrit ei olnud, küünlaid ka ei ole. Vastas oli aga väga valge, läksin ja küsisin, kas võin õppida. Huvitav, kas ei võinud siis? Alguses näis, et see M.P. tahtis mind ära saata, aga kui ma olukorrast rääkisin, siis ta lubas sisse minna. Sai isegi minu inglise keelest hästi aru."
"Ausalt öeldes, see koht seal üle tee on sinule ohtlik. Sellepärast sa ei tohi sinna mingil juhul minna. Homme lähen tingimata ostan küünlaid. Panid mind tõsiselt muretsema."
Kohe pärast seda me kolisime Matsuesse Edogawa linnaosas. Vennal oli seda vaja, sest tal oli pruut. Polnud midagi parata, sest meie nelja ja poole tatami suurune tuba oleks meile kolmele kitsaks jäänud.
Mulle ei meeldinud üldse Ryōgokust lahkuda. Miks siis? Algkooli aegsed sõbrad, nagu Nagami, Okamoto, Morita, Sasaki, hakkasid üksteise järel Tōkyōsse tagasi tulema. Kohates neid tänaval, sain alles hakata nendega muljeid vahetama, sellepärast oli lahkumine üsna kurb. Peale selle ikkagi koht, kus ma olin sündinud. Kuid hea oli see, et uus elukoht oli koolile lähemal.

16. Põhiseadus nagu päikesekiir
1947. aasta võtsime vastu vennaga kahekesi Matsues. Kimiko, kellega vend oli otsustanud märtsis abielluda, tuli uue aasta esimesel päeval meile külla ja tõi kaasa palju igasugust toitu, sealhulgas ka o-mochi`t. Tema kodu oli Chiba prefektuuris Matsudo linnas, kus neil oli aedvilja kauplus. Sel toiduainetega raskel ajal nemad sellest puudust ei tundnud. Minu ja venna puhul oli aga asi nii, et toiduainete puudusele lisaks, ei olnud minust veel õiget toidu valmistajat. Kuigi oli aastavahetus, sõime ikka tavalist toitu. Sellepärast oli tõesti Kimiko tulles tunne, nagu meil öeldakse:
“Nüüd kantakse pidulik lõunasöök meie ette!”
Üle mitme aasta sain süüa magusat oapüreed kastanitega, milles oli tõelist suhkrut. Palusin, et vend võimalikult kiiresti abielluks, sest tahtsin koka kohustustest lahti saada.
Koolielu oli lõbus. Mulle meeldisid väga muusika tunnid. Hakkasin mõtlema sellele, et ehk lähen muusikakooli laulmist õppima, sest tahtsin saada ooperilauljaks. Selleka avaldas suurt mõju õpetaja Ishigeta. Õpetaja oli Ueno muusikakooli (praegune Kunstiülikooli muusikaosakond) heliloojana lõpetanud ja peale selle veel väga veetlev isiksus. Kõik kooli õpilased olid temast vaimustuses. Koorilaulu juhatades muutus õpetaja tavaliselt kahvatu nägu tumepunaseks, ta näis õpetades ennast unustavat. Kui ta innustuma hakkas, koputas ta taktikepiga klaverile ja riidles:
"Halb, halb! Kui te niiviisi laulate, siis on see nagu mõni hulkurite laul. Teil on kurgus jõudu küll!"
Saime riielda, aga pärast oli jälle lõbus olla. Tütarlaste koolis olid ikka naljakad tüdrukud koos. Igaljuhul mõtlesime, et tore oleks kui laulmine oleks iga päev. Päevil, mil tunde ei olnud, või siis pärast tunde, läksime otse muusika klassi, kus me oma kambaga koos laulsime kogu hingest lastelaule. Eriti meeldis kõigile "Mandariinipuu õitseb" ja "Kuuvalgel ööl krooksub konn kroo-kroo...". See laulmine muutus lõpuks kireks ja me otsustasime, et keegi läheb proovima tollal alanud ja populaarseks muutunud raadiosaatesse "harrastus-laulja".
Saatsime kohe Jaapani Riiklikku Ringhäälingusse kirja ja uurisime sooviavalduse tingimusi. Oli vaja keegi meist välja valida.
"Piyokol on ilus hääl, kuid natuke nõrgavõitu."
"Rinako on armas, esinemine on võimalik, kuid üksinda on kahtlane."
"Jaa, aga Ei-chan võiks küll minna?"
"Tal on tugev hääl, enam-vähem ilus ka, ja kõigepealt on ta julge, sestap laulab ära küll," otsustati ühehäälselt. Shibako ja Ritsuko määrati pea- ja abiprodutsendiks. Rinako, kellest sai muusikaline juht ütles:
"Sõbrad, seega oleme otsustanud. See on siis Ei-chani toetamise ühingu pidulik avakoosolek. Lööme selle peale käed." Lõime pidulikult omavahel käsi kokku. Pärast seda oli hirmus palju tegemist. Kleit, millega minna, peaks olema tütarlastekooli tava kohane madrusekleit, kuid mul oli ainult sõjaajast jäänud vormikleit. Otsustati, et pean laenama Piyoko madrusekleiti. Kuna olime umbes ühte kasvu, sobis see mulle täpselt. Getadega minna oli ka rumal, sellepärast tuli kingad laenata Shibakolt. Need olid natuke suured, kuid ainult selleks päevaks, siis arvasin, et saan hakkama.
"Paraku, rääkige mis tahes, põhiline on ikka laul. Esiteks harjutamine, teiseks harjutamine."
Tüdrukute ülevoolaval sõbralikul toetusel algasid igapäev pärast tunde lauluproovid. Pärast harjutust kaebasid kõik:
"Kõht on tühi!" ja suundusid koduteel asuva Shibako majja. Shibako ema võttis meid sõbralikult naeratades vastu ja ütles harilikult:
"Ahha! Jälle tulid need näljased tütarlastekooli õpilased."
Ta kostitas meid aurutatud leiva või hautatud magusate kartulitega.
Lõpuks saabus eelvooru päev. Ma asusin neljaliikmelise toetajate grupi kaitse all ringhäälingusse teele. Kui väljusime Shinbashi jaamast, üllatusime, sest ukse juures, kus pileteid kontrolliti, oli palju noori okupatsiooniväe sõdureid. Surusime oma käed rusikasse ja püüdsime käia nende poole mitte vaadates.
"Hei, tüdrukud!"
"Hei, come on!" hüüdsid sõdurid. Meile oli koolis ja kodus õpetatud, et okupatsiooni sõdurite hüüde peale ei tohi vastu naeratada, sellepärast vaatasime kõrvale ja läksime vaikides mööda. Kuid üks sõdur tuli otse meie juurde ja andis Rinakole shokolaaditahvli. Me ehmatasime ja läksime hirmsasti närvi, korrates:"No! Thank You!" pistsime pead kaotades jooksu. Jooksime hinge tõmbamata kuni Tamura-machi ristmikuni.
Lõpuks jõudsime ringhäälingu majja. Olime natuke pinges kui seisime seal neljakesi koos vastuvõtu laua ees. Shibako näitas sealt meile saadetud kaarti ja rääkis meie sinna tuleku eesmärgist.
"See kuupäev ei ole see. Selle päeva lindistamine on juba ammu tehtud. Tõesti on kahju!" öeldi meile. Vaatasime täpsemalt järele. Olime kuuenda ja kaheksanda kuupäeva segi ajanud. Jaapani keeles on numbrid kuus ja kaheksa üsna sarnased. Oli tõesti hirmus kahju. Trükitähed olid korralikud, kuid paber oli hirmus vilets, selle tõttu lugesimegi valesti. Kuna meie esialgne vaimustus oli olnud tohutu, siis peab ütlema, et seda läbikukkumist oli hale vaadata. Piyoko hakkas ootamatult naerma. Temale järgnesid ka teised, kuid see oli naer läbi pisarate.
"Tõesti, kõik meie töö oli asjatu."
"See on hea kogemus, hea kogemus," lohutasime vastastikku üksteist ja kiirustasime koduteele.

Vend abiellus 14. märtsil. Ma sain lõplikult lahti perenaise kohustustest. Sellest ajast alates olin tavaline tüdruk ja võisin nautida koolielu. Esimesel aastal ma ei ühinenud mitte ühegi ringiga. Mõtlesin, et kui tuleb teine aasta, siis lähen kas kehakultuuri, muusika või näiteringi. Kui ainult mõtlesin selle üle, siis nägin, et mu ees oli palju võimalusi. Lõpuks oli ometi saabunud kevad, mitte ainult loodusesse, vaid ka minu ellu.
Isa, ema ja õdesid mul enam ei olnud, kuid mul oli vend ja vennanaine. Vennast sai perekonna põhiline tugi, koos vennanaisega pingutasid nad kõvasti tööd teha. Mind ootas ees tütarlastekooli teine klass. Kuna ma isegi mure keskel olin suutnud koolis käia, siis oli tahe edasi õppida suur.

3. mai 1947.aasta. Ma ei unusta seda päeva mitte kunagi. Sel päeval kehtestati Jaapani uus põhiseadus. Ajalehtedes avaldatud kogu tekstist paelus mu tähelepanu teise peatüki üheksas paragraf, kus oli kirjutatud sõjategevusest loobumise kohta järgmist:
“Püüeldes siiralt rahvusvahelise rahu poole, mis põhineb õigusel ja korral, ütleb Jaapani rahvas igavesti lahti sõjast, kui rahvuse suveräänsest õigusest ning jõuga ähvardamisest või selle kasutamisest, lahendamaks rahvusvahelisi vaidlusi.
Et täita eelneva lõigu eesmärke ei peeta kunagi maa-, mere- ja õhuvägesid ega muid sõjajõude. Riigi õigust sõjategevusele ei kasutata.”
Selle sisu näis minule pimestav nagu päikese kiir. Mis see on? Meie, rahvas, oleme igaveseks keelanud sõja. Tihti öeldakse, et ajalugu kordub. Kuid ajaloo algusest peale kaotas Jaapan esimest korda välisriigile sõja. Liitlaste väed, sellise nimetusega välisriikide sõjavägi, vallutas Jaapani. Tegelikult oli kaotus lahingutes kahetsusväärne ja hale. Peale selle tõi see kaasa palju kannatusi.
Siiski, selle tõttu viidi põhiseadusse punkt, mis kinnitab, et mitte kunagi enam sõda ei peeta. Mitte ainult Jaapan vaid küllap ka riigid, kellega Jaapan sõdis kandsid korvamatuid kahjusid ja said rohkete kannatuste osaliseks. Arvatavasti on ka seal palju lapsi, kes kaotasid oma vanemad nagu mina. Inimesi, kes sõjast kasu saavad, on väga vähe.
Ma tahan oma elu jooksul seda põhiseadust kaitsa. Tahan oma järeltulevale põlvkonnale ja nende järeltulevale põlvkonnale oma kannatustest jutustada. Selleks, et sõda enam kunagi ei korduks.

25. augustil korraldati taas Kameido-Tenzin’i pidustus. Läksin pärast sõda esimest korda shinto pühamusse. Armsast Taikobashi sillast ei olnud 10. märtsi õhurünnaku tõttu jälgegi järel. Ka pühamu ise oli täiesti maha põlenud, kuid Kaga provintsi Maeda perekond oli ilmutanud heatahtlikkust ja annetanud Shimoyashiki keskel asuva väikse pühamu Kameido-Tenzin’i pühamule ajutiseks kasutamiseks. Endisaegset kärarikast piduliku kandetooli kandmist ega tseremoniaalse vankri vedamist ei toimunud. Üldist elevust ei olnud, vaid oli üsna vaikne ja rahulik. Pidustusele tulnud inimesi liikus siin ja seal. Kuigi Tenzin on Tokyo all-linna uzigami, tuli siiski pidustus osavõtjate vähesuse tõttu peatada.

Okupatsiooniväe erikorraldusel peeti 13 päeva jooksul, 6. kuni 18 novembrini, Memorial Hallis sumōvõistlusi. Olin tihti koos isaga, kellele sumōmaadlus väga meeldis, käinud neid võistlusis vaatamas, kuid tõenäoliselt ei lähe nüüd ma enam kunagi neid vaatama.

Lastele, kes pole sõda kogenud

Kirjanik Saotome Katsumoto

Kui ma õigesti mäletan, siis jõudis õhuke raamatuke "Minu katsumused sõjas" minu kätte 1977.a. märtsi keskel.
Autor oli Takagi Toshiko, kuid loomulikult seda nime ma varem eiolnud kuulnud. Raamat oli tundmatu isiku poolt saadetud mulle otse koju. Seitse aastat enne seda olin mina ja veel mõned kirjanikud ja kriitikud loonud Tōkyō õhurünnaku memuaaride ühingu. Sellest kirjutati lehtedes ja räägiti TV uudistes. Üldiselt näis, et meid peeti Tōkyō suure õhurünnaku teaduslikeks uurijateks, mille tõttu saadeti meile siit ja sealt igasuguseid kirju ja raamatuid. Võtsin selle raamatu kätte arvates, et küllap see on jälle üks isiklik kogemus õhurünnakust. Lugemisse süvenedes ei suutnud ma aga enam peatuda.
Hinge kinni pidades neelasin lehekülgi, pühkimata pisaraid, mis mulle mitu korda silma tulid. Raamatul on sel määral jõudu, et ta raputab tugevasti lugeja südant. See ei ole ilukirjanduslik teos, vaid jutustus tegelikult toimunud sündmustest.
Täpsemalt öeldes, toimetasin ma memuaaride ühingu jaoks “Kirjutisi leekide all”. Kogumiku koostamisks lugesin läbi tuhandeid lehekülgi Tōkyō elanike saadetud käsikirju. Kuna tol ööl sai surma umbes 100000 inimest ja elama jäänud inimeste läbielamised olid veel alles värsked ja teravad, siis olid need kõik aina kirjutised sellest hirmsast ööst. Selle tõttu jäi mul tahtmatult silm peatuma sellel ühel jutustusel.
Toshiko oli sel Teise Maailmasõja viimasel, 1945. aastal, 12 aastane tütarlaps, kaasaegse algkooli kuuenda klassi õpilane. Sel ajal, kui ta oli evakueeritud Kanagawa prefektuuri Ninomiya linna, kaotas ta 10. märtsi Tōkyō suures õhurünnakus ema ja kaks nooremat õde. Nende surma kohta puuduvad tõendid, kuid Honjo (praegune Sumida) linnosast põles tol ööl täielikult maha ligi 60%, seal ei olnud põgenemiseks kohta, selle tõttu langesid nad kindlasti tule ohvriks. Teda ei tabanud ainult see raske kaotus, vaid sellele järgnesid omakorda veel kohutavad sündmused.
Ainult kümme päeva enne sõja lõppu ootas Toshiko koos isaga Ninomiya jaama ootesaalis rongi, kui ootamatult tulid lennukid P51 ja tulistasid pikeerides kuulipildujast, tappes isa tema silmade all. Üksijäänud 12-aastane tütarlaps, kellel ei olnud võimalust isegi nutta, toimetas verdtilkuva surnukeha tuttavate juurde, kogus põletamiseks vajaminevad puud ja korraldas tuhastamise.
Selles ilmneb sõjaaja tohutust julmusest segadusse aetud, kuid neis õnnetustes vastu pidava, pisaraid pühkides nobedalt töötava tütarlapse mehisus! See ongi see, mis mu südant sügavalt vapustab.
Toshiko vaprus tuleb väga liigutavalt esile ka siis, kui ta Tōkyōst üksipäini Ōsakasse oma eriväeosas teeniva vennaga kohtuma sõidab, oma surnud isa maale tuhastamisele toimetab ja sellele eelnevates kibedates läbielamistes. Oli kuidas oli, kuid isa surm viis tütarlapse sügavasse meeleheitesse.
Moskiitovõrgu all isa surnukeha kõrval lamades mõtleb ta “Vastik, vastik, ma tahan ka surra!”, tuleb moskiitovõrgu alt välja, käib kesk öist pimedust mere ääres ja leiab tuge mõttest “Kui ma suren, kes siis hakkab isa, ema, Nobu-chani ja Teru-chani haual käima? Ma pean elama, ma pean vastu pidama…”.

Meie pere vanem poeg on praegu täpselt 12 aastane, sama vana kui Toshiko tookord, kõrvutasin neid omavahel, lugedes neid ridu. Niisiis, mis juhtuks kui see oleks meie laps? Kas ta peaks vapralt vastu, või kuidas? Tõttöelda, tekitab see küllaltki rahutust ja muret. Võttes näitena meie lapse, ma ei saa lahti kahtlusest, et tänapäeva laste tahe õnnetustele ja raskustele vastu seista näib olevat nõrgavõitu.
See tõttu tahan ma lasta seda raamatut lugeda oma pojal, kes läheb sel aastal keskkooli esimesse klassi (eesti koolis seitsmes klass). Kui ta seda loeb, siis ta saab mingil määral aru nende kannatuste sügavusest ja suurusest, mis sõda on inimestele kaasa toonud, ja hakkab mõistma inimese elu pühadust. Peale selle saab ta kahtemata aru, milline peaks olema valmisolek, et vastu astuda õnnetusele, kui see käes on.
See väike jutustus “Minu katsumused sõjas” muutus tänu mitme inimese tehnilisele ja moraalsele toetusele ning täiendustele sisukaks raamatuks ja sai pealkirjaks “Klaasist jänes”.
Selle töö käigus kohtasin esimest korda ka selle raamatu autorit, kahe lapse ema. Mind üllatas tema rõõmsameelsus.
Takagi-san on kirjutanud tõesti hea raamatu neile Jaapani lastele, kes ei tea, mis on sõda ja selle katsumused. Olen üks selle raamatu lugeja ja tahan teda kogu südamest tänada. Peale selle meenutab see tema isa, ema ja kahte õde, kes puhkavad mullas. Tollal kahetsusväärselt surma pälvinud ohvrid elavad edasi kaasaja maailmas elavate inimeste südames.