1603.a kuulutati Tokugawa Ieyasu shoguniks. Oma bakufu – sõjalise valitsuse asukohaks valis ta Edo (praegune Tokyo).
1604.a loetakse Kabuki teatri alguseks, mil tantsijanna O-Kuni asutas naiste tantsurühma, mis tegeles 26 aastat, kuid siis keelati naiste esinemine. Edaspidi hakkasid Kabuki teatris mehed kehastama ka naiste osi.
1614.a võtsid Ieyasu väed Tokugawa Hidetada juhtimisel Hideyoshi Osaka lossi piiramisrõngasse. Lootusetusesse olukorda sattunud Hideyoshi poeg Hideyori koos emaga sooritasid rituaalse enesetapu, millega oli võitlus Hideyoshi järglastega lõppenud, algas üle 250 aasta kestev Tokugawa suguvõsa valitsemise aeg.
1616.a suri Tokugawa Ieyasu.
1622.a toimus suur arveteõiendamine ristiusu vaimulikega, kus 25 neist põletati tuleriidal ja 30 giljotineeriti.
1620.a hakati ehitama Katsure jõe kaldale, Kyotost edelasse, keisri suveresidentsi. Ehitustööda algatajaks oli prints Toshihito – andekas ja kõrgesti haritud mees. Samas kohas oli Heiani perioodil asunud Fujiwara Takamichi suvila, kus asetleidnud sündmusi kirjeldatakse “Genji monogataris”. Kuid see villa kadus koos Fujiwarade langusega.
1635.a viidi bakufu võimu tugevdamiseks sisse Sankin-Kotai süsteem, mille järgi jaotati daimyo’d kahte võrdsesse gruppi, kellest vaheldumisi kumbki pidi elama Edos. See asjaolu soodustas Edo lõbu-linnosa Yoshiwara arengut.
1636.a alustati Nikko’s Tokugawa Ieyasu auks mauseleumi ehitamist. See rikkaliku ornamendiga kaunistatud ehitus on nn. jaapani baroki näidis.
1637.a toimus Nagasaki lähedal Shimabaras ristiusku pöördunud jaapanlaste rahutused, mis kestsid terve aasta. Sellest alates keelati igasugune kristliku kallakuga tegevus.
1639-a andis Tokugawa Iemitsu välja seaduse, mis keelas surmanuhtluse ähvardusel võõraste sissetuleku Jaapanisse ja jaapanlaste lahkumise maalt. Protestantlikud hollandlased ja mittekristlikud hiinlased võisid Nagasaki sadama kaudu kaubelda, mille tarvis rajati sinna kunstlik saar Deshima. Sellest ajast alates hääbusid euroopa kultuuri mõjud, jäid ainult eurooplaste sissetoodud püssid, prillid ja tubakas.
Ühiskonnas ja perekonnas kinnistus feodaalne süsteem. Naine pidi olema mehele truu, vastasel korral oli karistuseks surmanuhtlus. Mehel oli üks põhinaine ja olenevalt rikkusest rida liignaisi.
1642.a jätkus Katsura villa ehitus. Katsura planeering erines täielikult shinden-zukurist e. paleearhitektuurist. Villa plaan ei allu mingile korrale, vaid lähtub funktsionaalsusest, ruumi ja mahu tunnetusest. Samurai losside shoin-zukuri arvestas põhiliselt seda, et elamine oleks otstarbekas ja mugav, sellest tulenes ruumide asetamine üksteise kõrvale vastavalt vajadusele.
Teemajad ehitati sukiya stiilis, mille aluseks on jaapani talumaja.
Kenzo Tange – üks silmapaistvamaid jaapani arhitekte väidab, et Katsura villa on näide jaapani arhitektuurist, kuidas inimene ei kujunda loodust ümber vaid sobitab end sellesse. Katsura mõjub vabameelsena. Siin on imeline tasakaal rahu ja liikmise, aristokraatliku ja talupoegliku, vormi täiuslikkuse ja erksa fantaasia vahel. Katsura on kõiges kõige vabama loomingu tulemus, millist ei ole ei enne ega pärast üheski jaapani ehituses.
See oli aeg, kus Jaapanis valitses rahu, majandus arenes hoogsalt, elu muutus jõukamaks. Eriti jõudsalt arenesid linnad, kultuuri kandjateks said linlased.
Kirjandus.
Sellesse aega kuulub hulk tuntud kirjanikke, nende hulgas haikude looja Matsuo Basho (1644-1694.a). Haiku on kolmerealine 17 silbist – 5-7-5 - koosnev luuletus.
Ihara Saikaku (1647-1693.a) kirjutas olmeromaane – ukiyo-soshi. Neist tuntumad on “Ühe naise armuseiklused”, “Ühe mehe armuseiklused”, “Viis naist, kes pühendusid armastusele”, “Kakskümmend autut Jaapani kodanikku” jt.
1720.a alates lubati importida läänest raamatuid eeldusel, et need ei ole seotud ristiusuga.
1774.a lõpetasid 3 jaapani arsti Hollandi meditsiiniliste raamatute tõlkimise.
1792.a saabus Hokkaido saarele vene saatkond, soovides sisse seada kaubanduslikke suhteid, kuid palve lükati tagasi.
1800.a alates hakati ehitama budistlike templite juurde koole ka lihtrahva laste jaoks.
1841.a anti välja seadus, millega nõuti linnakodanikelt kokkuhoidlikumat elulaadi, sest kuigi linnakodanikud elasid luksuslikult, olid talupojad ja samuraid vaesed, mis tingis majanduse nõrgenemist kogu riigis.
1853.a saabus USA kommodor Perry 4 laevaga Jaapani rannikule Uraga juures ja nõudis, et jaapanlased avaksid maa kauplemiseks, kuid shogun ei vastanud. Lõpuks, kuna Perry ei lahkunud, lubas ta anda vastuse järgmisel aastal.
1854.a tuli Perry tagasi suurema laevastikuga, sõlmiti leping, mis lubas ameeriklastel maabuda Shimoda ja Hakodate sadamas. Varsti pärast seda sõlmiti vastav leping ka Inglismaa ja Venemaaga.
1858.a sõlmiti leping veel Hollandi ja Prantsusmaaga, sellega oli Jaapani isolatsioon lõppenud.
1867.a 7 novembril andis Tokugawa Yoshinobu võimu tagasi keisrile, lõppes samurai ajastu, mis oli alanud 13. sajandil.
Maalikunst.
Edo perioodi alguses tegutses Sotatsu (1596-1644.a) koolkond, kes elustas uuel viisil yamato-e stiili. Sotatsu koolkonda iseloomustab eredate värvide kasutamine ja läbimõeldud kompositsioon. Siia koolkonda kuulub ka Koetsu (1558-1637.a). Ogata Gorin (1658-1716.a) täiustas Sotatsu maali dekoratiivset külge.
Samal ajal maalis Nagasaki koolkond Nan-pin hiina stiilis lilli ja linde. Nimetamist väärivad veel Nan-ga ja Bunjin-ga – literaatide maalikunsti koolkonnad.
Linlaste kultuuri õitseajaks loetakse Genroku perioodi (1688-1703.a), mil alustas võidukäiku jaapani puugravüür – ukiyo-e. Tegelikult ei loetud puugravüüri tollal kunstiks, vaid maalikunstiks peeti ainult rullpilte ja sirme, mis olid maalitud siidile või paberile kallite mineraalvärvidega, kasutades ka kulda ja hõbedat.
Puugravüür oli raamatu illustratsioon, teatrireklaam, õnnitluskaart st. et see oli tihedalt seotud eluga ja kujutas ka igapäevast elu. Gravüüri valmistamisest võttis osa mitu inimest; esimene joonistas pildi, teine lõikas puuplaadi, kolmas trükkis ja neljas realiseeris töid, muretses paberi ja värvid. Seetõttu on ukiyo-e meistrite kohta vähe andmeid, tihti ainult nimi.
Milline oli see elu, mida kujutati? “Elada ainult hetkele, naudingutele, imetleda kuud, kirsside õitsemist sügisesi kirevaid vahtralehti, laulda laulukesi, juua õlut, mitte mõelda viletsusele, mis ümbritseb – lihtsalt anduda elu voolule, kiretult nagu kõrvits, mis ujub pärivett – see ongi ukiyo-e – muretu elu.”
Linlaste elamuid kaunistasid geishade, kurtisaanide ja näitlejate pildid, kuigi neid peeti alamateks ega kutsutud linnakodanike ja samuraide majadesse. Yoshiwara lõbusates kvartalites need vaheseinad kadusid. Geishad ja näitlejad olid moe loojateks, ukiyo -e’s on isegi eriline þanr bijin-ga – kaunitaride pildid. Puugravüür oli väga populaarne, sest see tehnika võimaldas teha palju tõmmiseid ja oli seetõttu kättesaadav paljudele. Puugravüürist tuli linlaste elu peegel, kuigi gravüüridel ei kujutatud inimeste individuaalseid jooni, vaid pigem anti edasi meeleolu.
Ukiyo-eshi – ukiyo-e kunstnikud.
Hishikawa Moronobu (1618-1694.a) tõstis puugravüüri kunsti tasemele.
Okumura Masanobu (1686-1764.a).
Suzuki Harunobu (1725-1770.a) hakkas valmistama mitmevärvilisi gravüüre nishiki-e.
Kitagawa Utamaro (1753-1806.a) on kuulus kaunitaride piltide poolest.
Katsugawa Shunsho gravüürid kujutasid näitlejaid.
Maailmas üks tuntumaid puugravüüri loojaid on kahtlemata Katsushika Hokusai (1760-1849.a), kes on teinud üle 30000 pildi ja illustreerinud üle 500 raamatu. Tuntuim on tema seeria “36 Fuji vaadet”.
Ando Hiroshige (1797-1858-a) kasutas juba joonperspektiivi, valgust ja varju. Mis mõnevõrra lähendas teda euroopa kunstile. Tema tuntumad seeriad on “53 jaama Tokaidol”, “Edo 100 kuulsat kohta” jt.
Ikebanas eksisteerisid 17. sajandil kõrvuti kaks diametraalselt erinevat stiili – rikka ja chabana. Sajandi lõpus hakkas nende kahe põhjal kujunema lihtsam, kolmeosaline seika e. shoka stiil, mis vastas linlaste maitsele ja millega võisid tegeleda ka naised.