Põllumajanduse arenemisega jätkus inimeste diferentseerumine, kujunes välja suguharu ladvik. Hiina kirjutistes on juttu Yamatai kuningriigist ja printsess Himiko’st. Arvatakse, et hõimude vaheliste väikeste sõdade tulemusena saavutas 4. sajandil ülemvõimu Yamato hõim. Nendest sõdadest on juttu nii “Kojiki’s” kui ka “Nihongi’s”.
Seoses Han-dünastia langusega Hiinas, jagunes Hiina paljudeks väikesteks riigikesteks ja Korea vabanes Hiina ülemvõimu alt. Jaapanlaste sidemed mandriga tihenesid. 4. sajandil rajasid jaapanlased Koreasse väikese Mimana provintsi. Terved külad käsitöölisi kolisid Koreast Jaapanisse, kus Hiina ja Korea meistrid olid väga hinnatud. Siidiussikasvatus, mis oli toodud Jaapanisse 2. sajandil, hoogustus. Kuna jaapanlased ei osanud ei lugeda ega kirjutada, siis olid kirjaoskajad hiinlased ülikute poolt kõrgelt hinnatud ja lugupeetud.
3. sajandil hakati ülikute matmiskohtadele rajama kõrgeid mullast künkaid – kofun’e, mis olid ümmargused või püramiidi kujulised. Inimese põrm asetati puukirstu, keraamilisse – kaks potti vastamisi, või kividest kambrisse. Maetava rinnale asetati kallis pronksist peegel, vaesemate puhul asendati see savist valmistatuga. Samuti asendati kullast käevõrud merikarpidst valmistatutega, metallanumad keraamilistega ja jaspisehted saviehetega. Kofunidesse paigutati ka savist valmistatud, seest õõnsaid figuure – haniwa’sid. Kõige peale kuhjati muld.
5. sajandil tuli mandrilt uus sisserände laine. Kui senini oli sõditud noolte ja vibudega, siis toodi nüüd mandrilt mõõku ja häid ratsahobuseid. Varakad inimesed hakkasid end rikkalikult ehtima pärlite, kuld ja hõbeehetega. Kofun’id muutusid järjest suuremaks (isegi kuni 400 m pikk ja 30 m kõrge), kusjuures ehitati ka võtmeaaugu kujulisi kofun’e. Igasuguste savist valmistatud esemete ja haniwa’de tähtsus suurenes, mida rohkem seda uhkem. Lahkunule pandi kaasa majad, laevad, hobused, sõjamehed, preestrid, teenijad ja majapidamistarbed. Inimese kujulised haniwa’d võisid olla mõnikord loomuliku suurusega, ilmekate nägude ja loomutruu riietusega.
6. sajandil hakati mandri eeskujul matma maa-alusesse neljanurgelisse kambrisse, millel oli eesruum ja juurdepääsu koridor. Kambrite seinad kaunistati reljeefide või seinamaalidega, oluliseks muutus sarkofaag. Seintel kujutati hobuseid, paate, inimesi. Haniwa’sid enam ei kasutatud, küll aga kivist raiutud inimese ja hobuse kujusid. Hauale kuhjati mullast püramiid.
Kultuuri arengu seisukohaaalt olid suhted Hiina ja Koreaga väga olulised. Eriti suure tähtsusega on hiina kirjaviisi kasutuselevõtt, mille alguseks loetakse aastat 485, mil keegi Wan’i nimeline mees hakkas jaapanlastele hiina kirja õpetama. Siiski loetakse jaapani keeleteaduse alguseks 9. sajandi algust, mil ilmusid esimesed sõnastikud. Jaapani tähestik Gojuonji – 50 silpi avaldati 11. sajandil, kuid grammatika jäi algelisele tasemele kuni 1695. aastani, mil Keiju kirjutas ortograafilise sõnastiku “Waji shoransho”.
Jaapani keel kuulub paleoaasia keelte hulka ja omab mõningaid ühisjooni uraali keeltega, kuhu kuuluvad ka soome-ugri keeled. Jaapani ja hiina keelel ei ole aga midagi ühist.
Asuka aeg algab 552. aastal kui Jaapani keiser sai Korea poolsaarel asuvalt Paekche riigilt kingituseks Buddha kuju ja mõned pühad käsikirjad. Seda daatumit loetakse budismi alguseks Jaapanis. Samal aastal tuli Koreast palju buda munki ja õpetlasi, kes tundsid hästi hiina klassikat. Siiski öeldakse, et möödus ca 700 aastat, enne kui budism jaapanis täiesti kodunes.
Budism, mis Indiast Hiina ja Korea kaudu Jaapanisse jõudis, oli saanud tugevaid mõjutusi hiina filosoofilisstelt õpetustelt, nimelt taoismilt ja konfutsianismilt.
Hiina filosoofia alged ulatuvad esimesse aastatuhandesse eKr. Suurepärane näide idamaa kauge mineviku vaimsest kultuurist on 8. sajandist eKr pärinev “Yijing” (Muutuste raamat). See teos on maailmavaatest, mille aluseks on tihe side inimese ja looduse vahel. Teoses kirjutatakse ajast ja igaveset muutumisest; kolm suurt potentsi Taevas, Maa ja Inimene on pidevas arenemises ja muutumises. Siin formuleeritakse õpetus kosmogoonilistest jõududest yang (jpn. Yo) – vaimne, mehelik, loov, hele ja yin (jpk, in) – materiaalne, naiselik, passiivne, tume. Loodus on pidevas muutumises tänu nendele jõududele. Yang ja yin vahetavad kohti, kord on üks ülekaalus, kord teine, nad ühinevad moodustades harmoonia, siis nad eralduvad ja kõik kordub taas. Päike, kuu, tähed, taevalaotus, kõik liigub kas kiirelt või aeglselt. Neli aastaaega vahelduvad, kord on soe, kord külm, päevad on kord pikad, kord lühikesed. Kõik ilmus kord suurest algusest ja arenes tänu jõududele yang ja yin. See on Taeva seaduspärasus.
Legendaarne taoism’i rajaja Lao-zi elas pärimuse järgi Hiinas ühel ajal või natuke varem kui Kong-Fuzi (6-5 sajand eKr, mõnede allikate järgi hoopis 4 või 3 sajand eKr). Ta esitab oma teoses “Daodejing” taoismi põhiprintsiibid tao (kulgemine) ja te (voorus, tegutsev jõud) ning õpetuse loodusega harmoonilisest elust, mille eesmärgiks on tao tunnetamine. Iseloomulik on looduse kui tao vastandamine ebaloomulikule inimühiskonnale, lihtsa looduslähedase elu ning indiviidi vabaduse ülistamine. Lao-zi eitab inimeste loodud riigikorda, sest nimesel ei ole õigust sekkuda looduse loomulikku ringkäiku.
Konfutsionism on Hiina eetilis-poliitiline õpetus, mille rajas 6. Ja 5. sajandil eKr Kong-Fuzi – Konfucius, kes tunnistas elu arengu loomulikke seaduspärasusi, eitas jumalate mõju. Kesksel kohal on inimene, tema vahekord ühiskonnaga. Ta taotles ühiskonnas korda ja harmooniat, ja arvas, et ühiskonna täiustamine algab üksikisiku täiustamisega.
Budism on 6. sajandil eKr Indias tekkinud usulis-filosoofiline õpetus, mille alusepanijaks on Siddharta Gautama – Buddha (ärganu) (563-483).
Budismi järgi on maailm igaveses liikumises, milles algosakesed, olles üksteisest sõltuvuses, seaduspäraselt ühinevad ja lagunevad, moodustades niiviisi kogu tajutava maailma. Budismi järgi pole olemas algollust: olemine on üks äärmus ja mitteolemine teine, keskel asub tõde (muutumine). Pideva muutumise tõttu ei saa nähtavat olemist käsitada reaalsena. Inimene on olemisest abstrahherinud ainult kitsa lõigu, ta arvab oma eesmärgi olevat teatud mõistete (nauding, heaolu, progress) realiseerimises ja on seetõttu pidevalt rahuldamatu ja kannatab.
Yamato riigis oli suguvõsa ladviku osas sisse viidud uji-kabane süsteem. Riik oli organiseeritud sugukondlikul alusel. Igale sugukonnale oli keiser andnud oma ameti. Võimsamad sugukonnad olid Soga, Mononobe jt. Kokku oli kabane’sid 9. Peale selle oli veel 180 be’d – tsunfti, mille moodustasid põhiliselt käsitöölised, näit. hani-be tegi savnõusid. Põhimassi moodustasid vabad talupojad.
Soga sugukond oli budismimeelne. Võitlus võimu pärast käis Soga ja Mononobe sugukonna vahel. 587.a võitis Soga, keiser hakkas tunnistama budismi, shinto jäi tagaplaanile.
Keisrinna Suiko valitsemise ajal (592-629) oli tegelik võim regendi käes. 593 aastast tõusis sellele kohale Shotoku-Taishi (574-622), keda loetakse vanaaja kõige kuulsamaks riigimeheks ja filosoofiks. Samal ajal oli Hiinas alanud Sui-dünastia (589-618) võimuletulekuga kultuuri õitseaeg, mis jätkus ka Tang’i riigi ajal (618-907).
Shotoku-Taishi võttis riigi organiseerimise eeskujuks Hiina. 603.a. võeti kasutusele järkude tabel, 604.a. kehtestati hiina kalender. Samal ajal kirjutas Shotoku-Taishi 17 artiklist koosneva põhiseaduse, millest on näha, et autor oli kursis tolle aja hiina mõttelaadiga – taoismi ja konfutsionismiga. Näit. valitseja on Taevas, tema teenijad – Maa, Taevas katab, Maa kannab. Peale selle oli ta hästi tuttav budismiga. Jaapani ajaloolased arvavad, et enamus jaapanlasi suhtus tollal budismi kui maagiasse. Ikebana ajaloos mainitakse, et ikebana filosoofia aluseks on ka üks Shotoku-Taishi paragraafidest – WA – rahu ja harmoonia.
610.a. tuli Koreast Jaapanisse paberivalmistamise meistreid, kes õpetasid ka tušši ja värvide kasutamist. Asuka ajastu maale ei ole säilunud, kuid miniatuurne Tamamushi tempel (kõrgus 2,3 m) annab sellest mingi ettekujutuse. Arvatavasti keisrinna Suikole kuulunud altar on valmistatud puidust, kaetud õlivärvi taolise lakiga – mustale põhjale on kantud punase, rohelise ja kollase värviga stseene Buddha elust.
Säilunud on ka hoovidaamide Shotoku-Taishi mälestuseks valmistatud Tenjukoku-mandala (5 m pikkune vaip), mis kujutab armastatud valitsejat paradiisis.
607.a. saadeti Hiinasse saatkond, mida juhtis Ono-no-Imoko, et tutvuda põhjalikult hiina kirjanduse, kunsti ja filosoofiaga.
Shotoku-Taishi residents olevat esialgu asunud Asukas, kuid see Asuka-tera (Hokoji) tempel ei ole säilunud.
607.a alustati Horyuji templit ehitamist. Templikompleksi peamised hooned on kondo ja pagood, mida ümbritseb piire ja lõuna küljes asuv värav.
Tempel avaldab jõulist ja salapäraselt pidulikku mõju. Horyuji kondos, mille mõõdud plaanis on 9,15x7,32 m, kõrgus 17,8 m), asub Buddha kuju. Ehituskunsti ime on pagood mõõdetega 6,4x6,4 m, kõrgus 31,9 m.
Horjuji seinu kaunistavad freskod. Neljal suurel seinal on kujutatud budistlikku paradiisi, kaheksal väiksemal seinal igaühel üht Bodhisattvat, ülemisel serval mägesid ja lendavaid jumalaid.
Kuna templeid hakati rajama igale poole, siis oli oli vaja palju kunstnikke, tekkis tööjaotus – kruntijad, üldjoontes figuuride maalijad, värviga katjad ja kontuuride joonistajad. Kuigi tol ajal ehitati ja maaliti palju templeid, on neist maalidest vähe säilunud.
Tekkis ka omapärane kunstivorm, mida hiljem hakati nimetama e-makimono – tekst illustreeritud piltidega üleval servas. Pikal paberirullil algas tekst paremalt, teema võeti tavaliselt budistlikust kirjandusest, värvidest kasutati esiialgu ainult punast, rohelist ja kollast.
Arhitektuuris oli tunda tugevat Hiina mõju, sest esialgu olid ehitusmeistridki Hiina ja Korea päritolu.
Shinto arhitektuurist erinevalt ehitati hooned kivist soklile, katuse karniisid võtsid kõverjoonelise kuju, pöördudes voolujooneliselt üles. Hooneid iseloomustavad keerulised detailid. Hoone puitosi hakati värvima.
Horyuji tempel on korduvalt põlenud, kuid on alati taastatud ainult väikeste muudatustega.
Shotoku-Taishi suri 622. aastal. Legendi järgi olevat Ono-no-Imoko, kes oli oma isandasse väga kiindunud, asunud elama üksikusse paika tiigi ääres, kus oma väikses majas hakkas isanda mälestuseks Halastusjumalannale lilli ohverdama. Ono-no-Imoko on selle legendi järgi ikebana Ikenobō koolkonna esiisa. Ikenobo tähendab tõlkes munka, kes elab tiigi ääres.
Budistlik skulptuur.
Pärast Buddha surma ei loodud tema kujutusi, vaid teda sümboliseeris tühi troon, sirm, mis pidi sümboliseerima tema juuresolekut. Esimesed skulptuurid on leitud alles 1.-2. sajandil AD Pakistani ja Põhja-India territooriumilt. Klassikaline Buddha skulptuur kujunes välja alles 5.-6. sajandil. Budistliku kaanoni järgi peab skulptuur väljendama 32 tunnust sisemistest väärtustest ja 80 välist tunnust inimkeha ilu ja täiuslikkuse kohta (kehaosade proportsionaalsus, muskulatuuri nooruslikkus, talje ümarus jne.).
Horyuji templi kondos asub Shaka-triaad – keskel istub Buddha Shakyamuni (jpk. Shaka Nyorai), temast paremal ja vasakul Bodhisattva’d (jpk. Bosatsu). Pronksist skulptuur (kõrgus 68 cm) on valatud 623.a. Shotoku-Taishi mälestuseks. Skulptuuri iseloomustab sümmeetria, frontaalsus ja tasapinnalisus, kusjuures väga oluline on käte asetus – mudra ja jalgade asetus – asana. Figuuride taga nimbusekujulisel sirmil on mandala, millel on kujutatud 7 lootospedestaalil istuvat Buddhat. Lootos sümboliseerib puhtust ja on budistlikus kunstis väga oluline.
Horyuji templis asub ka Kudara Kannon’i puitskulptuur, mis on üle värvitud. Kuju nimbus on puidust, kuid kuju kannab veel ka pronksist filigraanehet.
Horyuji templis asub printsess Tachibana pronksist altar Amida (Amidabha) ja bodhisattvad (kõrgus 47 cm), mille juures väärib tähelepanu kullast nimbus ja sirm, kui suurepärane pronksivalamise näidis. Amida on nn. Lääne paradiisi valitseja.
739.a. ehitati Horyuji templi kompleksi juurde Yumedono tempel, nimelt kohale, kus olevat asunud Shotoku-Taishi residents.
Templis asub 180 cm kõrgune Guze Kannon’i (Avalokitesvara) – halastusjumalanna skulptuur. Pronksist valmistatud suur filigraanne nimbus on kaunistatud siniste kividega.
Pärast Sotoku-Taishi surma puhkes sõda Soga ja Nakatomi sugukonna vahel, mis lõppes Nakatomi võiduga. Sellesse sugukonda kuulus ka Fujiwara perekond, kelle mõju alla sattus seejärel keisrikoda 500 aastaks.
646.a. toimus Taika-no-kaishin (suur reform), mille aluseks on Shotoku-Taishi ideaalid tsentraliseeritud riigist. Uus seadus koosnes 4 peatükist: 1) orjapidamise keeld, 2) maa jagati provintsideks ja maakondadeks, 3) maareform, 4) maksusüsteem. Taika reformiga purustati suukondlik kord, ametid ei olnud enam päritavad, maa kuulutati riigi omandiks ja jagati kodanikele. Talupoegadele pandi peale maksud ja sõjaväekohustus, maksud olid natuuras.
Aastatel 701- 703 koostati suur seaduste kogu – Taihoritsuryo, mis sisaldas 1500 sätet. See kogu annab tunnistust Hiina seaduste heast tundmisest, veelgi enam, oskusest kohandada neid oma riigi jaoks. Seaduste kogu koostati hiina terminitega hiina keeles, kuid jaapanipäraselt. Seda seaduste kogu võivat julgesti kõrvutada Rooma õigusega – Yustinianuse seadused 6. Sajandist – kogumik, mis sisaldab paljude Rooma valitsejate seadusi.
Hiina eeskuju järgi münditi esimesed vask- ja hõbemündid, kuid neid kasutati esialgu vähe.