Bushi võis olla nii isand kui teener, nii senjoor kui ka vasall. Vasall täitis oma kohust senjoori ees – hōshi, senjooril oli oma kohustus vasalli vastu – go’on. See oli vajalik mõlema eksisteerimiseks. Chū – truudus, lojaalsus tähendas truudust oma kohustusele, "see on minu kohus ja teisiti ma ei saa". Seega oli valdav tunne kohustus. Üksikisik tunnetas end suure kollektiivi, klani liikmena ja sooritas kangelasteo suguvõsa nimel. Kui vasall ei olnud senjooriga rahul, siis võis ta alati vabalt lahkuda ja minna teise teenistusse. Orjandust ei esinenud, kuid oluline oli giri – kohusetunne. Jaapanlane ei ole kunagi olnud isiklikult sõltuv, ei ole olnud ori, seepärast ei ole tal orja psühholoogiat.