Pärast budismi jõudmist Jaapanisse, tegi lillede ohverdamise komme läbi japaniseerumise protsessi. Juba Heiani perioodil hakkas lillede seadmine väljuma templitest ja aristokraatia paleede spetsiaalsest ruumist butsuma, kus asus Buddha altar.
Kamakura ajastu alguses kandus seisev kuge, mis varem asus butsuma's, elamu vastuvõturuumi. Seinale riputati rullpilt Buddha kujutise või budistliku sentensiga, mille ette asetati madal lauake – oshi'ita, kuhu asetati vaas lilledega ja viirukinõu.
Muromachi ajastul kujunes välja jaapanipärane ehitusstiil shoin-zukuri, mille järgi ehitati zenbudistlikke templeid ja jõukate samuraide losse. Selle ehitusstiili puhul kuulus vastuvõturuumi juurde tingimata tokonoma – püha alkoov, kuhu riputati rullpilt ja asetati mitsugusoku – kolmeosaline seade: küünlajalg, viirukinõu ja vaas lilledega. Tokonoma aitas lilli esile tõsta. Lilleseade muutus lillede ohverdamise kombest sõltumatuks, selgesti eristatavaks kunstiliigiks. Seisvast kuge vormist kujunes aja jooksul lihtsalt ruumi kaunistus tatebana – seisvad lilled.
Ashikaga Yoshimitsu (1358-1408.a) ajal tihenesid sidemed Mingi Hiinaga. Imporditi palju hiina kunsti ja korraldati haruldaste kunstikollektsioonide väljapanekuid. Nende hulgas oli ka haruldasi vaase, milliseid Jaapanis varem ei olnud nähtud. Moodi läks kunstialane asjatundlikkus.
Esialgu paistsid väljapanekud silma esemete rohkusega, kuid hiljem hakati tähelepanu pöörama üksikutele väljapaistvatele kunstiteostele. Tokonoma'sse sobitati kalligraafilise rullpildi või maali juurde vaas lilledega, mitmeastmelisse riiulisse – chigaidana'sse kunstiesemed ja vaas lilledega. Seetõttu muutus tatebana oluliseks vastuvõturuumi kaunistuseks ja sobiva seade tegemine oli raske ülesanne ning nõudis head lillede seadmise oskust.
Shōguni – sõjaväelise kõrgeima võimukandja – kaaskondlaste hulgas oli palju neid, keda hinnati nende kunstialaste teadmiste poolest ja kes jätsid sügava jälje Muromachi ajastu kultuuri. Nende hulgas oli Nō teatri rajaja Zeami (1363-1443.a), hiina kunsti asjatundja ning shōguni kunsti kollektsioneerija ja väljapanekute korraldaja Nōami ja tatebana meistrid Ryūami ja Mon'ami.
Teine oluline tõuge tatebana arengule oli tähtede Vega ja Altair festival – tanabata-hōraku, mida korraldati kuukalendri järgi seitsmenda kuu seitsmendal päeval . Lilleseade väljapanek oli sel puhul väga rikkalik, seda võiks nimetada isegi näituseks.
Ruumi, kus näitus korraldati, nimetati hana-zashiki (lillehall). Kuigi kõige tähtsamad olid vaasidesse seatud lilled, korraldati seal samal ajal ka luule ja tee koosviibimisi ning pidulikke söömaaegu. Järgmisel päeval, kui näitus oli kõigile avatud, võis seal tunglemas näha nii munki kui ka ilmikuid. Prints Gosukōin'ni päevikus Kanmongyoki (1416-1448.a) on kirjutatud, et Fushimi residentsis oli tanabata-hōraku ajal välja pandud kuuskümmend viis vaasi lilleseadetega.
Tanabata hōraku näitus innustas inimesi otsima uusi tehnilisi võtteid, lillede kombinatsioone ja sobivaid vaase. Samas kerkis esile silmapaistvaid meistreid, põhiliselt munkade hulgast, sest neil oli varasemaid kogemusi lillede ohverdamise kombest Buddha altarile. Tollane shōguni kaaskond koosnes pooliti buddha munkadest, pooliti ilmikutest.
Üks Kyotos asuva Rokkakudō templi munkadest kandis Ikenobō Senkei nime. Teda tuntakse ikebana ajaloost kui Ikenobō koolkonna rajajat. 15. sajandi keskel, mil ta tegutses, valitses suur tatebana vaimustus. Kaasaegsete kirjutiste järgi rääkis tema oivalistest töödest kogu pealinn.
Tema järglased õppisid ja täiendasid innukalt Senkei pärandit. Aristokraatia toetusel domineeris Ikenobō koolkond teiste hulgas. Ikenobō Sen'nō (1482-1543.a) ajal saavutas koolkond tohutu populaarsuse. 1532. aastast tegutses Sen'nō keisri õukonnas ja kindlustas oma väljapaistva meisterlikkusega Ikenobō koolkonna juhtpositsiooni. Ta vormistas kirjutises “Ikenobō Sen'nō kuden” tatebana seadmise põhimõtted, mida tema järglane Sen'ei 1545.a. kirjutatud pärandis “Ikenobō Sen'ei Densho” täiendas, kirjeldades ka tatebana seitset põhiosa.
Sengoku kodusõja perioodil (1460-1568.a) levis tatebana üle kogu maa. Lillede seadmisega tegelesid mehed kõigist seisustest: - aristokraadid, mungad ja sõjamehed.
Tatebana puhkes õitsele kui kõige sobivam vorm shoin-zukuri ehitusstiili juurde. Ikenobō Senkō II (1576-1658.a) tegutses ka edukalt keisri õukonna juures. Tänu sellele võeti Ikenobō koolkonna tatebana eeskirjad kõikjal omaks. Pealegi esindasid need keisrikoja kõrgkultuuri pealinnas. Ikenobō koolkond on edaspidigi, põlvkond põlvkonna järel, vorminud ikebana põhisuundi.
Edo ajastu (1600-1868) alguses saavutas tatebana oma lõpliku vormi ja sai uue nimetuse rikka, mis tõlkes tähendab samuti seisvaid lilli.
Ikenobō Senkō II rikka 17. sajandi algus.
Juba 16. sajandi algusest ilmnes taimede seadmises tendents neid mitte ainult kenasti vaasi panna, vaid midagi luua. Suhtumine muutus passiivsest lillede imetlemisest nii, nagu nad on, mõtestatud seadmiseks, st. et võib hakata rääkima taimede seadmise kunstist ja süsteemist, mida nimetatakse kadō (ka tähendab taime või lille, dō - tee, kulgemine). Kadō – lillede tee – rahu ja harmoonia saavutamine taimedega tegelemise kaudu, on ikebana kõrgem ideaal.